Kas meie kodune koormus on ühtlaselt jagatud? „Minus tõstis pead rahutus ja tunne, et pean üksi hakkama saama, kuigi ei tahaks“

„Kuigi võib tunduda lihtsam kõike laste ja koduga seonduvat üksi hallata, tasub vahepeal endale otsa vaadata ja küsida: kas ma olen õnnelik sellist elu elades? Kui vastus ei ole kindel jah, tuleb olukorda muuta,“ ütleb kahe lapse ema Anni.

Anni ja Janar (pildil) on leidnud võimaluse kodust koormust enam-vähem võrdselt jaotada avatud suhtluse, elektrooniliste listide, kalendrite ja vana ustava märkmepaberi abil. „Muidu ei püsiks küll midagi meeles,“ tõdeb Anni.

Paaril on kaks last, Kristo (5) ja Egon (3). Enne laste planeerimist istusid nad maha ja rääkisid avatult oma ootustest teineteisele. „Väljendasin, et minu sooviks on, et me saame lapsed päriselt koos,“ meenutab Anni. „See tähendab, et kui mina toidan last, siis mees vahetab mähkme, kui mina olen terve öö üleval, võtab tema pärast tööd lapse ja laseb mul magada.“

Kui Kristo sündis, pidas paar kokkulepetest ka kinni ja rütm oli paigas. Pärast teise poja Egoni sündi nihkus aga tasakaal paigast. Kaks väikese vahega last ja igapäevane toimetamine nendega oli korraga ema õlul. „Minus tõstis pead rahutus ja tunne, et pean üksi hakkama saama, kuigi ei tahaks,“ meenutab Anni. „Sain aru, et üks ebamugav vestlus tuleb ette võtta