Elu pärast sünnijärgset insulti: teiste lapsed hakkavad ise sööma, riietuma, lähevad kooli. Meie oma mitte

„Tuleb elada, nagu iga päev oleks viimane, samas mitte muretseda, kui selleks põhjust pole,“ teab seitsmeaastase Amii ema Maret. Naisel kulus aastaid, et leppida eluga, mille tõi kaasa sügava puudega lapse vanemaks olek.

Maret ja Kaarel pidid oma esiklast pikalt ootama. Raskused rasestumisel ja kaks katkemist lükkasid vanemarolli aina edasi.

„Mäletan, kuidas mu peas tiksus tütre ootuse algusest peale üksainus mõte: jõuaks ma vaid 30. rasedusnädalani, siis on lapse ellujäämisvõimalus suurem,“ meenutab Maret. Paraku algasid mured varem. 20. nädala ultra­heliuuringus selgus, et platsentaga on midagi lahti. Täpset diagnoosi Maret ei mäleta, küll aga seda, et tegu oli haruldase juhtumiga, mispuhul veresooned läksid risti üle emakakaela.

Kui rasedus oli jõudnud 29. nädala keskele, läks Maret täiendavale MRT-uuringule. Protseduuri järel hakkas tal kõht valutama ja enesetunne muutus üha kehvemaks. Tualetti minnes avastas Maret veritsuse ja kutsus kiirabi, kes viis ta Ida-Tallinna keskhaiglasse. „Kuigi olin tohutult hirmul, rahustas mind mõte sellest, et 30. nädal on vähemalt peaaegu käes,“ tõdeb Maret, keda ootas erakorraline keisrilõige. Kui Maret pärast keisrit intensiivis silmad avas, nägi ta arsti ja sai teada, et laps on elus. Õige pea jõudis Kaarel intensiivraviosakonnast tütre juurest naise palatisse ja näitas talle esimest pilti lapsest, kes oli sündinud oma nädalate kohta tubli 1603grammise kaaluga.

Midagi head siin ei ole

Järgmisel päeval sai Maret haiglast välja ja läks intensiivi tütart vaatama. Kui ta lapse juurde jõudis, tehti tollele parajasti ultraheli­uuringut. „Teadsin, et enneaegsete organeid kontrollitakse ultraheliga, kuid arstid näisid murelikud.“ Ema süda hakkas aimama, et midagi on valesti. Õige pea tuli arst Mareti juurde ja ütles: „Meil on kahtlus, et Amii on saanud insuldi.“