Uus Eesti mängufilm „Emalõvi“ on ema appikarje, meeleheide ja äng. Mida teha, kui kõik on tehtud? Kui sa ei tunne oma teismelist enam ära

„See film võiks raputada, aga ma ei taha, et selle kohta öeldaks raske vaatamine,“ ütleb režissöör Liina Triškina-Vanhatalo oma uue filmi „Emalõvi“ kohta, mis alates reedest kinodes mängib. Ei, see ei ole helge vaatamine, aga raputab tõesti. Lausa luuüdini.

Filmi esimeste kaadrite nägemise ajal ei teadnud ma veel, et vähem kui kahe tunni pärast olen tundnud, et hing jääb kinni ja klomp tekib kurku. See emadusest ja armastusest rääkiv film teeb tõesti seda, mida režissöör soovib: raputab.

Ma olen ema. Ühtlasi olen ma ema, kes oli ühel päeval teismeline, kes oma vanemaid ühel või teisel moel hingeliselt raputas. See on film, mis annab hästi märku, et armastus ei ole lihtne. Sa võid armastada tahta, aga kas sa seda ka oskad? Kas sa oskad seda välja näidata? Kas sa oskad seda märgata? Eri hetkedel filmis tabasin end tundelt, et tahaks ühe või teise tegelase oma haardesse suruda ja kallistada. Tugevalt.

Filmis Stefit kehastav Teele Piibemann on kõigest 17, filmimise ajal 15-16. Stseenid, kus tüdrukul näidelda tuli, on hinge toorelt paljaks kiskuvad ja kohati karmid. Enne Teele kinnitamist Stefi rolli, tuli stsenaarium läbi lugeda ka tüdruku vanematel. Režissöör meenutab, kuidas kohe esimesel kohtumisel küsis Teele isa ääretult