Kas sinu lapsel on, kellega rääkida? Sotsiaalpedagoog: lapsed ei taha oma muredega vanemaid koormata või kardavad, et neid ei huvita

Lapsevanemana tahame olla oma lapse number üks usaldusisik, kellele kurta muresid, kellega jagada rõõme. Kinnitame neile, et emale-isale võib kõigest rääkida, kuulame ja oleme neile alati olemas. Ent ühel hetkel võime leida end olukorrast, kus näeme, et laps ei jaga enda tundeid, muutub kinniseks, õnnetuks ja eemale hoidvaks.

Esmatähtis on sellistel hetkedel vaadata iseendasse: millised on olnud minu reaktsioonid, kui laps mulle muret kurdab? Kas oma reaktsiooniga tekitan temas tunde, et ta võib ka edaspidi tulla minu juurde? Tasub oma argimurede kõrvalt aeg-ajalt meelde tuletada, et lapse maailmas on tema mure suurim mure. Peame looma lapsele emotsionaalselt turvalise keskkonna, kus on iga tunne lubatud, ja vältima probleemi pisendamist. Hea oleks ka lapselt endalt uurida, millist toetust ta nendel hetkedel soovib: kas ära kuulamist, koos lahenduseni jõudmist, ehk lihtsalt kallistust ja lähedust? Kui mure kuulatud, valideeritud ja vajadusel lahenduseni jõutud, võiks lapsele öelda: „Mul on nii hea meel, et sa mind usaldad ja seda minuga jagasid.“

Rõõmud peavad olema sama olulised kui mured

Vahel võime unustada olla olemas ka rõõmsatel hetkedel. Lapse õnnestumised, nii pisemad kui ka suuremad, on tema maailmas talle märkimisväärset dopamiini tekitavad momendid, mis ei tohiks jääda tähelepanuta. Vaata taaskord endasse ja mõtle: kui laps jagab rõõmu, kas rõõmustan koos temaga? Kas ja kuidas väljendan huvi tema räägitu kohta? Kas küsin täiendavaid küsimusi selle asemel, et öelda vaid „Nii tore!“ või „Tubli oled!“? Kui laps ei taju, et vanema jaoks on tema rõõmud samuti olulised, võib ta muutuda kinnisemaks ka murede jagamisel.

Mida teha aga siis, kui oled vanemana enda arvates kõik just nii teinud, nagu ülal kirjutatud? Koolitöös kohtun sageli noortega, kes küsimuse „Kas sa oled saanud sellest oma emale-isale rääkida?“ peale vastavad eitavalt. Sageli on põhjenduseks see, et ei taheta vanemale lisamuresid tekitada. Siinkohal tuleb esile lapse mure oma vanema pärast, mis on kiindumuslikus vanema ja lapse suhtes igati tavaline, ent tundlikemale lastele võiks lapsevanem kinnitada, et täiskasvanu vaimse tervise hoidmise pärast laps vastutust võtta ei tohiks.

Mõnikord kipub vanem lapse eest aga varjama, kui tal endal on mure. Lapsed on nutikad ja näevad selle läbi. Kui tahame, et laps vanemaga muret jagaks, siis eeskuju näitamine ei seisne selles, et vanem toetub muredes lapsele, vaid igati tervitatav on lapsele välja tuua, kellele sina mure korral täiskasvanuna toetud: partnerile või muule lähedasele. Pole häbiasi lapsele ka tunnistada, kui saad abi vaimse tervise spetsialistilt. Nii vähendame lapses hirmu vanema muredega üle koormamise osas.

Ole lapse jaoks olemas ka siis, kui ta kõike jagada ei taha

Teine sage põhjendus, miks lapsed muresid vanematega ei jaga, on teistpidi karm: „Teda nagunii ei huvita.“ Lapsele on jäänud mulje, et vanemal ei ole tema jaoks aega ega energiat. See põhjustab vanema ja lapse vahel emotsionaalse distantseerumise, mil suheldakse vaid sisu- mitte suhtetasandil. Näiteks kuuleb vanem küsimusele: „Kuidas koolis läks?“ tüüpiliselt vastuseks „Normaalselt.“, küsimusele „Mis te täna tegite?“ vastuseks „Ei midagi erilist.“. Usun, et iga lapsevanem suudab leida päevas kas või ühe hetke, mil rääkida lapsega suhtetasandil, olgu see autosõidul kooli või trenni, õhtul enne magamaminekut lapse voodiserval istudes või söögilauas. Miks mitte leppida kokku, et vähemalt 15 minutit on teler kinni ja räägiks päris asjadest?

Kui eelnev kõlas kõik tuttavalt ja juba läbi proovitult, ent laps pole ikka altis muret vanemaga jagama, ei tasu lapse peale solvuda või tunda end vanemluses läbikukkununa. Lapsevanemana on oluline teadmine, et tema laps pole muredega üksi. Seega uuri lapselt otse ja siiralt, kas tal on keegi, kellega rääkida. Tasub tutvustada ka spetsialistide abi olemasolu: kooli tugipersonal, terapeut, psühholoog, erinevad veebisaidid anonüümselt abi küsimiseks (lahendus.net, peaasi.ee). Oluline on mitte saada pahaseks, kui su laps ei taha jagada, ent siiski talle hoolivalt öelda, et oled olemas, kui ta on valmis seda tegema.