Ema: kartsin emosse minna ja ehk arstide aega raisata, aga kui laps juba valust karjus, sain siiski tõuke, et minna

Kas ja millal emosse pöörduda, on küsimus, millega paljud vanemad kahjuks oma pead ühel või teisel hetkel on pidanud vaevama. Milline mure on piisavalt suur? Ja kas keegi hurjutab, kui peaks selguma, et tegelikult oleks ka ilma saanud? „Sabin oli sees, kartsin, et äkki läheme niisama arstide aega raiskama,“ tunnistab ka Liina, kes nädalavahetusel lapsega emosse läks.

„Kõik teame, et eriarstide ja muid visiiditasusid planeeritakse tõstma hakata. Räägitakse ka sellest, et emod on pidevalt üle rahvastatud. Suuresti ka seetõttu, et sinna minnakse mõnikord tühipaljaste muredega.

Reede hilisõhtul kurtis mu 8-aastane laps peavalu. Andsin valuvaigistit lootuses, et see läheb üle. Hommikul ärgates oli laps tulnud meie magamistoa tugitooli ja sinna magama jäänud. Lisaks peale valutas tal nüüd ka kõrv. Ta ütles kurvalt, et valud olid kestnud terve öö. Esimese asjana andsin uuesti valuvaigistit. Rohu mõju oli sisuliselt null. Laps karjus sõna otseses mõttes valust. Ometigi kaalusin väga pikalt, kas minna temaga emosse või mitte. Ma pole inimene, kes sinna iga valu peale tormaks. Lõpuks otsustasin, et käime parem siiski ära.

Kohapeal olles oli mul väga kehv tunne. Ikka mõtlesin, et äkki oleksime