Emaduse olulisus. „Mis tähtsust on mu teenitud rahal, kogutud diplomitel ja tunnustavatel sõnadel, kui neist ei jää lõpuks midagi alles“

See on tunne, mida lihtsalt peab kogema. See on tunne, mida ei saa panna sõnadesse. See on tunne, mida ei suuda asendada mitte ükski muu inimene.

Sain emaks 28aastaselt n-ö klassikalise tubli tüdrukuna. Ma olin olnud koolis viieline, saanud noorteaduri hõbemärgi, omandanud kõrghariduse juuras, kirjutanud riikliku preemia väärilise teadustöö, surunud kätt vähemalt kahel presidendil, saanud diplomeid ja tunnustusi mitmetelt ministritelt.

Ajal, kui ma emaks sain, olin partner õigusbüroos, kuulusin riigi suurima lapsi ja peresid koondava katus­organisatsiooni juhtkonda ning olin äsja nimetatud ühe riigi loodud siht­asutuse nõukogu liikmeks. Oli nii palju asju, mis kõik olid mulle väga-­väga olulised ning milleta ma enda elu hästi ettegi ei kujutanud. Nüüd pidi sinna mahtuma ka üks äsja ilmavalgust näinud laps.

Ja mis siis juhtus? Sel hetkel, mil minust sai ema