KRISTIINA BLOGI | Võtan mütsi maha emade ees, kellel on üle kahe lapse

Kohtusin tööalaselt hiljuti endast mõni aasta noorema naisega, kellel on kuus väikese vanusevahega last. Loomulikult ei ole ma elanud kusagil kivi all ja tean väga hästi, et niivõrd suuri peresid on olemas, ühel mu sõbrannalgi on kuuelapseline (kärg)pere. Mõeldes suurpere emadele, kes näevad suurepärased välja ning jõuavad tegeleda ka töökohustustega (või siis töövõimalustega, kuidas kellelegi!), tekib paratamatult võrdlus iseenda ning oma eluga. Ja see võrdlus paneb paraku minu võimed üsna kehva valgusesse...

Olen üsna veendunud, et mina ei saaks kuue lapsega mitte kuidagi hakkama. Juba kõige argisemad asjad nagu pesupesemine ja söögitegemine tunduvad sellise kamba majandamisel täiskohaga tööna.
Sellele lisaks siis veel lastega arstil käimised, lastevanemate koosolekud, poeskäigud, koristamine, rääkimata ajast iseendale või koos abikaasaga.

Muidugi – kõigil ei peagi olema kuut last ning väga hea, et ma neid nii palju saanud ei ole, kui tunnen, et mina sellega hakkama ei saaks. Ometigi tekitab selle teema peale mõtlemine siiski küsimusi, et miks on mõned naised suutelised majandama suurt peret ja tegelema veel sealt kõrvalt enese harimise, töö ning hobidega, ja teised (sh mina) mitte?

Tegelikult on