Kuidas aidata lapsel hirmudest üle saada? „Mäletan selgelt unetuid tunde, kus igas nurgas tundus keegi olevat. Kui magasingi, nägin õudusunenägusid“

Ämblikud, kollid või hoopis sõjaga ähvardav idanaaber… Hirmud on osa inimeseks olekust, ometi on iga ema-isa soov kasvatada lapses turvatunnet ja kummutada ta mured. Kuidas seda teha, kui isegi oma sõnades päris kindel ei ole?

Mul on selgelt teada põhjus, miks ma veel praegu, 32aastasena, ämblikke kardan. Nimelt oli mul lapsepõlves hoidja, kes kartis ämblikke nii, et kui mõnda neist silmas, jooksis ta kiljudes tuhatnelja toast välja. Mina kui laps tegin sellest selge järelduse: ämblikud on hirmsad. Ükski ratsionaalne jutt, kuidas nad ei tee tegelikult inimesele midagi ja hoiavad hoopis kodud muudest putukatest priid, mind ei lohutanud ei siis ega nüüd. Kardan isegi nende tõttu Austraaliasse reisida, sest seal pidi suuri ämblikke väga palju olema.

Nüüd on mul aga kaheaastane laps ja lisaks ämbliku­hirmule sooviks teda säästa kartusest herilaste, kollide ja pimeduse ees ning muudest ebaratsionaalsetest hirmudest, mis elamise raskemaks teevad. Kuidas seda teha, kui ma ise kardan?

Oma kogemust jagavad kaks ema, kaheaastase Kevini ema Jaanika ja kolmese Moona ema Kreet.

Jaanika ostis pimedust pelgavale Kevinile Trace Moroney sarja „Minu tunded“ hirmuteemalise raamatu, lootes, et nõnda ei hakka poiss kartma vähemalt kapis peituvat kolli. Kuna ta raamatut enne korralikult läbi ei sirvinud, jäi ta aga kimpu lapse küsimustega