KRISTIINA BLOGI | Meie peres on isa see, kelle poole lapsed pöörduvad lõbusate asjadega ja ema see, kes saab enda kanda olmelise

Hiljuti avastasin hämmastusega, et minu kallil kaasal õnnestub lapsi magama panna hoopis lihtsamalt kui minul. Nimelt on ta kuidagi saavutanud selle, et nii 6,5- kui 3-aastane tütar lubavad tal minna teise tuppa omi asju ajama ning ainus tingimus on lahti jääv uks. Minule pole „õhtuses vahetuses“ sellist luksust veel küll kunagi võimaldatud.

Üldse tundub, et mingid asjad tulevad issi(de)l välja lihtsamalt kui mul (ja võib-olla veel mõnel teisel emmel). Kui issi midagi konkreetsema häälega ütleb, on rohkem lootust, et teda kuulatakse. Äkki see on seotud sellega, et ta üldse räägib vähem? Mul on aeg-ajalt tunne, et lastega kodus olles vatran lõualuud paigast, sest enamikke asju tuleb 100 korda üle öelda ning loomulikult on neil ka päeva jooksul tuhat miks-küsimust, mis vajavad põhjalikku lahtiseletamist.

Meestel on eriline võime lülitada end välja ka keset laste mürglit ja keskenduda näiteks telesaatele või millele iganes. Mäletan endagi lapsepõlvest, kus üritasin isaga rääkida ning pärast mitut luhtunud katset pidi ema appi tulema ja isa tähelepanu suunama sellele, et laps tahab midagi talle öelda. Meie praeguses peres ei ole see just tavapärane olukord, aga mõned taolised juhtumid on ette tulnud küll.

Võimalik, et asi on ka selles,