Ursula Ratasepp: ükski vastne ema ei pea häbenema, kui ta ei jäta iseennast unarusse ning peab sotsiaalset suhtlust oluliseks

Kunagi olin oma esimese lapsega Tartus teatrifestivali klubis, esimest korda pikalt väljas. Pisike magas ülikooli kohviku ees kõhukotis õndsat und ja meie jutustasime sõpradega sumedas septembriöös. Ma olin nii õnnelik!

Taastusin viimasest sünnitusest väga aeglaselt. Abikaasa pidi kiirelt tööle naasma, sest olin teda ise enne jõuliselt veennud, et puhkust sel ajal küll vaja pole – mis selle titekesega ikka, ta ju ainult magab ja sööb. Aga mina ei saanud seekord õieti voodistki üles. Jõudsin rohkem kui korra igatseda, et elaksime ühiskonnas, kus oleks tavapärane, et kogukond toob äsjasünnitanule karbikestega toitu, aitab põrandad lapiga üle käia ja muud. Sest selliseid kogukondi on! Aga kas mina ise olen seda teistele kunagi teinud, kas mul oli üldse õigust seda kelleltki oodata? Ei. Sest meil ei ole nii kombeks