18.10.2024, 12:00
Õpetajaks hakanud endine personalijuht: tahtsin, et minu tööst oleks ühiskonnale kasu
„Tõsi, teenisin personalijuhina ilmselt kolm korda enam, ent nüüd tunnen rõõmu, et saan panustada järgmisesse põlvkonda, kes muudab maailma,“ tõdeb lasteaiaõpetajana töötav Maris Kadakas.
FOTO: Erakogu
Maris (44) räägib, et kui ta tulevase tudengina pidi otsustama, millega tulevikus leiba teenida, olid laual majandus või juura. Õpetajaks õppimine ei tulnud talle mõttessegi. Esimesel õppeaastal toimus aga töötuba, kus pidi visualiseerima pikaajalist karjääri. Endalegi ootamatult tabas naine end mõtisklemas, et on õpetaja. Aga mitte tavaline, kes klassi ees juhendab, vaid istub lastega pehmel vaibal põrandal ja jutustab nendega elust ja olemisest. Oma õpinguid kohusetundlik õppur pooleli ei jätnud – mis alustatud, selle peab lõpule viima. Ent 16 aastat hiljem läks ta oma unistust järgima ja hakkaski õpetajaks.
Õpetajaks? Või siiski mitte...
Maris spetsialiseerus personalitööle, ent otsustas õpingute lõpus, et enne kui karjäärile pühendub, käib ära vabatahtlikuna Costa Rical lastekodus inglise keelt õpetamas. Pool aastat peaks kätte näitama, kas see on tema kutsumus või lihtsalt mõte, mis kuklas tiksub.
Ta muigab, et tema õppis lastelt ilmselt hulga rohkem kui nemad temalt. „Ma sain hispaania keele paremini selgeks kui lapsed inglise keele.“ Rääkimata ujumisest: „Lastele oli ette nähtud ujumiskursus, kuhu me koos bussiga sõitsime. Ma lohutasin neid, kel oli ärevus sees, et näete – mina õpin ka teiega koos ujuma ja mina ka ei oska, kuigi teie olete väikesed ja mina suur.“
Noor naine jõudis siiski järeldusele, et ei ole piisavalt kannatlik, et päriselt õpetajaks hakata. „Tundsin, et olen kärsitu ja tahaks kiiremini oma töö vilju näha. Olin lastele rohkem sõbraks ja kaaslaseks, kellega koos tegutseda. Naasin teadmisega, et tahan küll haridusse panustada, aga praegu veel mitte õpetajana,“ nendib ta. Muidugi jäi hinge mure ja killuke südant pisikeste juurde. Costa Rical on lastekodulastel nõrk tugisüsteem ja Maris valutas südant, mis neist küll saab. „Tol ajal ei olnud ju Facebooki. Nüüd oleme Facebookis paljude lastega sõbrad ja näen, et nad on loonud enda perekonnad ja on endaga hästi hakkama saavad inimesed. Nad olid võitlejad ja said hea elu peale. See on kõige olulisem,“ toob see talle tänulikkusest sära silma.
Huvitaval kombel oli personalijuhina Marise esimene tööülesanne väravata õpetajaid. Kiirelt ja kohusetundlikult ronis ta oma alal tippu.
Soov panustada ühiskonda
Ajaratas veeres 15 aastat edasi. Marise esimene laps oli saanud 3-aastaseks ja ta hakkas mõtisklema, et on nüüd ehk kannatlikum ja prooviks teist korda veel. „Tegelikult ei ajendanud seda muutust laps, vaid mõte, et olen suur tööle pühenduja. Mu kunagine kolleeg ütles kunagi mu kohta, et töö võib sul muutuda, aga tööloom sinus ei muutu. Pole vahet, kas personalijuhina või muus ametis, teen seda kogu hingest,“ räägib ta.
Maris ei tulnud personalitöölt ära, sest see poleks talle enam meeldinud. Vastupidi – see oli tema jaoks alati põnev. „Aga hakkasin mõtlema, et kui ma nii palju tööd teen ja panustan, võiks minu tööst olla laiemalt kasu. Et ma ei arenda ainult ettevõtet, kus töötan, vaid panustan oma aega ühiskonda.“ Ja mis võiks olla parem viis kui panustada järgmisesse põlvkonda, kellel on võime heas mõttes maailma muuta. Iga firma on ju pikas plaanis asendatav, ent ükski inimene ei ole.
Mulle on oluline, et õpe oleks lapsest lähtuv
„Jah, tõsi, minu palk on tänaseks kolm korda väiksem kui varem, aga olen võitnud palju muud,“ tunnistab ta. Marisel on kaks last – 2-aastane ja 6-aastane. Personalitöös pidi kõik valmis olema juba „eile“ ja tihti jäi puudu kvaliteethetkedest lastega. Õpetajanagi peab kodus tegema ettevalmistusi ja see on õpetajale endalegi huvitav, et uut vahendit või materjali tutvustada, aga kui ta seda täna valmis ei jõua, ei oska lapsed ka sellest puudust tunda, sest klassis on nii palju muud põnevat. Nii kui oma laps hoolt vajab, ei jää ta sellest töö pärast ilma. „Teen õpetajana endast tööpäeva jooksul kõik ja eks õhtutigi on mõtted sellel, mida põnevat veel nendega teha, aga ei ole nii, et pean kodus veel viieks tunniks arvuti taha maha istuma. Olen värske ja puhanud nii rühma- kui enda laste jaoks.“
Algul tegutses Maris vabatahtliku õpetajana, siis aga tuli Eestis võimalus õppida Montessori lasteaia juhendajaks 3-6 vanusegrupile. See oli naisele kohe selge, et tavalasteaeda ta minna ei taha. „Montessori meetodil on lastel rühmas võimalik hästi palju tegutseda iseseisvalt vastavalt enda huvidele. Me ei tee pea üldse grupiõpet, et õpetame 24 lapsele korraga üht asja. Tegutseme kõigiga individuaalselt vastavalt tema huvidele, vajadustele ja tempole. Mulle on oluline, et õpe oleks lapsest lähtuv,“ selgitab ta. Kui tuli võimalus õppida Eestis, mõtles ta – nüüd või ei iial! Ja enam pole Maris tagasi vaadanud.
Lapse päev ei pea olema täis ainult põnevaid ja arendavaid tegevusi
Maris arvab, et koduses keskkonnaski tasub rohkem lähtuda lapsest. Ei pea teda suunama aina järgmiste arendavate tegevuste juurde, vaid lihtsalt vaadata, mis talle parajasti huvi pakub ja millega ta ise tegeleda sooviks. Ta toob näiteks huvitava vaatluse ühelt mänguväljakult suve lõpus. „2-aastane laps tuli koos oma ema ja vanaemaga. Talle meeldis minu lastega kordamööda liumäest alla lasta. Siis aga kutsusid ema-vanaema teda ära, et nüüd on aeg kiikuda. Muidugi kaasnesid sellega suured tunded ja nutt. Saan aru heast tahtest, et laps kogeks erinevaid atraktsioone, aga soovitan, et kui laps pole ohus, ei kahjusta kedagi teist, las ta laseb liugu nii kaua, kuni isu täis saab!“
Väga armastavad lapsed kodus pikalt sooja veega käsi pesta – tunnetada vett, huvitavat seebilõhna, vaadata voolamist. Tõsi, vesi on kallis ja lõputult seda teha ei saa, aga miks mitte lasta lapsel pikemalt avastada? Laps tunnetab ise, millal talle piisab ja liigub järgmise tegevuse juurde.
