„Ma ei taha oma lastega mängida. Tunnen süüd, kui otsin vabandusi, et mitte seda teha“

„Mu südame murravad hetked, kus lapsed tulevad minu juurde ja kutsuvad lauamänge mängima, aga ma ei taha seda teha. Vahel on isegi laste isa neile nentinud, et nojah emme teiega nagunii ei mängi. See teeb mulle väga haiget,“ tunnistab kolme lapse ema nukralt.

„Meie peres kasvab kolm last vanuses 9, 7 ja 3. Esimese lapsega meeldis mulle väga mängida, ma andsin talle kogu oma energia ja aja. Eriti meeldis meile ühiselt meisterdada ja ei möödunud ühtegi päeva, kui mingi vahva asi poleks valmis saanud. Peale teise lapse sündi kadus minus igasugune soov lastega mängida, ma eelistan iga kell kasvõi põrandate pesemist lastega mängimisele.

Kui sündis kolmas laps, läks seis veel hullemaks. Lisaks sellele, et ma ei tahtnud enam nendega mängida, ei tahtnud ma ka õhtuti neile raamatuid ette lugeda, unistasin vaid magama minemisest. Nii on see tänaseni. Samas meeldib mulle väga lastega õues olla, avastada loodust ja seal ühiseid asju teha. Õnneks ei ole lastel mängimisest puudust, sest nad mängivad omavahel erinevaid mänge ja mõtlevad fantaasiarikkaid lugusid välja. Ka isa mängib nendega palju. Aga on hetki, kus lapsed kutsuvad mind endaga mängima ja mu süda murdub, kui ma otsin vabandusi. Tahaksin olla ema, kes istub lastega tunde põrandal ja mängib toredaid mänge, aga ma lihtsalt ei suuda.“

Ema murele proovib lahendust leida Tiia Randpere, mänguterapeut

Arvan, et lugeja olukord on mitmele vanemale tuttav ja sellised tunded on täiesti loomulikud, eriti kui perre lisandub lapsi. Siiski on siin mitmeid olulisi punkte, millele tähelepanu pöörata.

Tundub, et ema olukorras