„Mäletad, kui Millit ootasime, siis ütlesin sulle, et peame nüüd viis aastat pingutama, siis läheb kergemaks...“ Pireti ja Egerti avameelne lugu

„Mõned kuud tagasi olime oma suhteajaloo kõige halvemas kohas. Olmet palju, romantikat vähe… pinge kasvas ja lõpuks lihtsalt näägutasime teineteise kallal,“ räägib Piret Järvis-Milder abikaasale silma vaadates. Kahe väikelapse kasvatamine võib suhte korralikult proovile panna.

Kohtume Pireti ja Egertiga nende Nõmme koduõuel kohe pärast kaanefotode sessiooni lennujaamas. Piret lükkab õuel käru, milles lapsuke magamas. Tuppa astudes ja mantlit Piretile ulatades jookseb mu silme eest läbi tõeline déjà-vu.

Neli aastat tagasi kohtusime siinsamas hubases korteris, istusime sellesama laua taga ning õuel vankris magas toonagi tilluke tita… siis paari esimene beebi Milli (4), nüüd teine laps Max (1,5). Vanemad hääldavad poja nime Mäks. Esimese intervjuu aegu istusid mu ees kaks vastset ja veidi ärevat lapsevanemat. Nüüd näen enda vastas aga teadlikku ema ja isa, kellest õhkab mingit laadi rahu ja elutarkust.

Paisu taga hoitud rõõm

Pireti ja Egerti pereloomise teekond pole kerge olnud. Millit püüdsid nad mitmeid aastaid. Kui Piret viimaks rasestus, kaotasid nad kõhubeebi viiendal raseduskuul. Üleelatu jättis hinge suure haava ja mure tuletas end meelde nüüdsegi raseduse ajal. „Ma ei julgenud kuni Maxi sünnihetkeni päris lõpuni tema ootuse üle rõõmu tunda,“ tunnistab naine. „Kartsin, et äkki läheb midagi untsu, äkki ta ikkagi ei tule.“ Piret teadis, mis tunne see on, kui ootad ja loodad ning äkki võetakse see sinult ära