Milline näeb välja päev mänguväljakul? „Turnivat last jälgival isal käivad silme eest vist läbi nii see kui eelnev elu“

Kasslapsed, murelikud isad ja telefoni naelutatud teismelised. Need on märksõnad, millega kirjeldaksin tavalist päeva mänguväljakul.

Ennelõuna. Olen end soojalt sisse mähkinud ja valmis vaatama, mis melu keeb Mustamäe tõenäoliselt popima, Männi pargi mängu­väljaku aladel keset koolivaheaega. Märkan kurbusega, kui palju lapsi sõidab pargi kergliiklusteedel tõuke­ratastel ilma kiivrita. Vuravad nii kiiresti, kui kaherattaline ja tallamootor koostöös välja annavad.

Veel enne mängualadeni jõudmist jõuavad mu kõrvu kilked, mille allikaid on raske märkamata jätta. Linnufiguuridega ääristatud liumägede juures askeldab kümmekond helkurvestides last. Järelikult lasteaiarühm. Lapsed lasevad kordamööda liugu, kaks õpetajat istuvad paar sammu eemal pinkidel ja nende silmad käivad vilavalt muudkui ringiratast, et igal pisikesel inimesel silm peal hoida. Kes kipub „karjast“ kaugemale jooksma, selle kutsub nõudliku häälega õpetaja kohe tagasi. Kord on majas!

Turnimispüramiidil näen kasvu järgi umbes 9aastast tüdrukut, kes on jõudnud täitsa tippu ja peab isaga vaidlust selle üle, kas ta ikka peaks üldse nii kõrgel olema. Ei ole siin midagi, et emad on pabistajad ja isad innustavad lapsi kaskadöörideks saama – sellel vaesel issil