RIINU TRENNIBLOGI | Sumpasime sügisilmas läbi kraavide aluspükste ja jopede väel ehk loodust ei tohi alahinnata ega end ülehinnata

„Lõpuks ei olnud enam ei naljakas ega tore,“ meenutab meie trenniblogija Riin seda, kuidas möödunud nädalal sai üks trenn kirja üsna eriskummalisel viisil.

Eelmise nädalavahetuse veetsime looduse rüpes. Olime kutsutud sünnipäevale ühte Kesk-Eesti imelisse turismitalusse, kus akna taga laiutas piltilus järv luikede ja partidega. Järve ääristas mets ja ja ukse eest läks laudteega kaetud matkarada raba äärde, mis lõppeb vaatetorniga.

Teadsime mehega, et edasi-tagasi pole see teab mis pikk maa. Ilm on ilus, kõht täis ja võimegi niisama patseerida, kaks kätt taskus ja vile huulil. Võtsin veel viimase lonksu vett enne matka ja reipalt hakkasime astuma. Tõesti oli kena ja tore ja varsti jõudsime raba äärde, ronisime vaatetorni, paar poseeritud klõpsu moblaga ja kõik tundus imeline. Nii imeline, et hakkas kohe kahju, et nii ruttu see matkake meil otsa sai.

Kiiresti google lahti, pealiskaudne pilk pealkirjale „ümber väikese järve matk on 6 km pikk“ ja sündis eksprompt otsus, et astume nüüd laudteest kõrvale ja proovime ümber järve käia. Varsti sattusimegi mingi õrnalt nähtava tee peale ja rõõmsal meelel marssisime mööda seda edasi. Peale tükk aega jutustamist ja looduse imetlemist avastasime, et järv on ammu silmist kadunud ja mets muutunud väga soiseks. Mees avas esimest korda RMK rakenduse ja ehmusime,