Elu skisofreenikuga. „Ma pidin lahkuma, et võimaldada lastele turvaline kasvukeskkond. Inimest, kes ravist keeldub, on raske aidata“

Janika* kasvatab kahte poega. Kümneaastast esiklast ja kuuest pesamuna. Ta teeb seda üksinda, sest laste isast viis ta tee lahku õige ootamatu põhjus: raskekujuline vaimne haigus, mis kahjuks lõhkus nende perekonna. Janika eksmehel Markusel on skisofreenia.

Naine tunnistab, et saab alles tagantjärgi aru, et ei osanud kõiki märke õigel ajal tähele panna ja seoseid luua. „Esialgu muutus ta käitumine kummaliseks, kui ta oli alkoholi tarvitanud. Paningi kõik selle arvele, et joonud inimesed ju käituvadki teistmoodi. Oli väga kontrollivat käitumist, tühjast kohast tulnud armukadedust, tülide otsimist. See tundus klassikalise purjus inimese käitumisena,“ meenutab ta.

Esimene olukord, mis pani Janika hirmu tundma, oli mõned aastad tagasi ühel perekondlikul üritusel. Naine ise oli juba magama läinud, ent keset ööd tormas mees tuppa karjudes, et nad peavad kohe lahkuma, sest kõik on segased ja kõik tahavad just talle halba. „Ma magasin ja olin šokis. Muidugi äratasin lapsed üles ja kuulasin meest, sest ta oli täiesti endast väljas ja ma ju ei teadnud, mis oli juhtunud ja ta polnud suuteline seda ka selgitama.“

Kui varem väljendus Markuse paranoia peamiselt armukadedusena, siis äkitselt kõik eskaleerus