KRISTIINA BLOGI | Kodu on mu kindlus, aga lastega elades tuleb vallata kompromisside kunsti

Mäletan lapsepõlvest, kuidas mõnele sõbrale või sugulasele külla minnes hõljus juba esikus just sellele kodule ainuomane lõhn. Mõnes kohas tugevam, teises õrnem, aga alati äratuntav ja kordumatu. Igal kodul oli oma õhk, oma helid, oma atmosfäär, mis tihtilugu jõudis seal elavate inimeste, nende riiete ning esemete kaudu ka koduruumidest välja. Omaenda kodu lõhna ma ei tundnud, see oli justkui neutraalne ruum, kus kõik on tavaline, harjumuspärane, niiöelda normaalne. Kõigi teiste elud tundusid kuidagi erilisemad.

Igas kodus on ka omad reeglid ja tõekspidamised, mis lastes tekitavad tihti segadust. Miks nende juures võib lõputult multikaid vaadata? Tema ema küll lubab elutoa diivanil süüa! Selliste kommentaaride puhul,