Sel aastal püüan ta kinni!

Elas kord üks poiss, kelle nimi oli Aleksander. Ta oli 7aastane. Ta oli plaaninud juba kaks jõululaupäeva järjest jõuluvana kinni püüda. See ei olnud õnnestunud.

Eelmisel kahel aastal arvas Aleksander, et jõuluvana kinnipüüdmine on sama lihtne nagu üks pluss üks: mine elutuppa diivanile, pane silmad kinni ja oota. Vahepeal muidugi on vaja piiluda, sest ega sa, silmad kinni, ju midagi ei näe. Kui jõuluvana tuleb kuuse alla kinke poetama, plaanis Aleksander „Haa, käes!“ hüüda ja jõuluvana kinni krabada. Ema oli aga iga kord Aleksandrit magama ärgitanud: „Mine ikka oma voodisse, muidu oled sa terve jõululaupäeva väsinud.“ Nii oli ta kahjuks uinunud ja terve öö maha maganud.

Sel aastal oli poisil jõuluvana kinnipüüdmise plaan kindel. „Kolmandal korral saan küll jõuluvana kätte,“ mõtiskles Aleksander ja asus tegevuskava välja mõtlema. Aga tee, mis sa teed, ühtegi head mõtet pähe ei tulnud. Google’ist ja Youtube’ist ta ka ühtegi head ideed ei leidnud.