Halloweeni järelkaja: kell 11 õhtul võiksid pisikesed ja suured kollid olla voodis, mitte võõraste uste taga
Kuigi halloweenist rääkides on palju juttu õudsetest kostüümidest, siis mina pidin eile tõdema, et suurimat hirmu tekitas minus hoopis ukse taga kolistaja, kellel kostüümi polnudki.
Mul ei ole selle nii-öelda kommertspühaks ristitud tähtpäeva vastu midagi. Mulle meeldib kodu dekoreerida, mu lapsed armastavad end kostümeerida ja suure koguse röstitud kõrvitsaseemnete söömise vastu pole mul ka midagi. Küll tekitab minus veidi vastakaid tundeid see kommiküsimine. Ja mitte ainult halloweeni osas. Samad tunded on mul ka mardi- ja kadripäeva osas. Mulle lihtsalt ei tundu mugav mõte, et ma peaks lastega võõraste uste taga kolistamas käima. Veelgi enam: laseks neil seda üksinda teha. Ma ei tea, kas siin on suurem kaal mu kohati introvertsel olekul või pigem hirmul teiste tülitamise ja ebameeldivate reaktsioonide üle.
Nii oleme lastega mitu aastat kokku leppinud, et võime ju kostümeeritult ringi kondama minna küll, aga kollitame vaid enda tuttavaid või neid, kelle maja välisilme annab aimu, et oleme oodatud. Seda näitab minu silmis juba näiteks õues põlev kõrvitsalatern või üldiselt temaatilised dekoratsioonid.
Kostüümid mõjuvad lastele erinevalt
Kui enda kommisaak oli käes, pöördusime koju, et oma kõrvitsalaternaid meisterdada ja lapsed jäid huviga ootama, kas keegi ka meie ukse taha tuleb. Tuldi.
Mul ei ole selle vastu kunagi midagi. Ostan varuga komme ja üldiselt on mul väga hea meel näha, kuidas lapsed ja tihtipeale ka vanemad on oma kostüümidega vaeva näinud. Eelmisest aastast on mul eredalt meeles perekond, kus ema kandis Cruella De Vil kostüümi, kandekotile, kus oli beebi, oli ta ümber sidunud dalmaatsiatrükiga lina ja käe kõrval veel kaks dalmaatsiakoerte kostüümides last. Ei midagi hirmutavat või kahjulikku, hoopis armas ja läbi mõeldud kostüümivalik.
Aga! On ka kostüüme, mille puhul tahaks kandjale küll aplodeerida, ent pimedas temaga kokku joosta pigem mitte. Sinna alla kuuluvad ka kõik verised ja nuga põses grimmid. Pärast teist sellist seltskonda andsin oma ülielevil lastele teada, et las ma edaspidi lähen esialgu ise uksele ja alles siis annan neile teada, kas nad võivad ka uudistama tulla. Kolm mu lastest on nimelt väga külma närviga ja neid ei hirmuta miski. Üks aga väriseb kui haavaleht juba selle peale, kui keegi endale sarved pähe paneb.
Ja siis ta urises mu peale
Ent siinkohal pean ma tõdema, et suurimat ehmatust ei pakkunud meile mitte verised kostüümid, vaid hoopiski kostümeerimata noorsand.
Tunnistan, et kui kell oli saanud kümme õhtul ja uksekell endiselt tirises, tundsin ma juba väikest tüdimust. Kas sellel kollitamisel mingit ajalist piirangut ei võiks olla? Kas lapsed juba voodis ei peaks olema? Mis on muidugi irooniline sõnavõtt arvestades seda, et ma enda omadega veel filmiõhtut pidasin. Igatahes kui mitte voodis, siis koduseinte vahel küll. Vähemalt minu maailmas tundub täiesti normaalne, et osad inimesed kell 10 õhtul juba magavad ja lapsed ei peaks sellisel ajal enam võõraste uste taga ringi kolistama.
Viimane külaline saabus meile kell üksteist õhtul. Ei andnud uksekella, ei koputanud rahulikult. Äkitselt kõlas vastu ust hoopis tugev tagumine, mis võttis juba eos seest õõnsaks. Avasin ettevaatlikult ukse ja selle taga oli välimuse järgi ehk 16-17aastane noorsand. No teate küll seda vanust, kus nägu on veel lapselik, aga vunts on juba kasvama hakanud. Pikk tukk rippus silme ees ja ta põrnitses mind puuriva pilguga.
Ei mingit „komm või pomm“ juttu, hoopis konkreetne urin „kommi“. Tundsin väga suurt kohmetust ja parasjagu hirmu. Ta toon oli niivõrd nõudev ja ta astus seda soovi esitades mulle palju lähemale, kui oleks olnud mõistlik. Kommid olid selleks hetkeks juba elutoas ja mulle ei imponeerinud absoluutselt mõte selle nõudliku võõra sekundikski üksi jätmisest oma koduuksel. Õnneks jooksis mu vanim tütar kommidega kohale. Noorsand krahmas enda taskutesse nii palju kui mahtus ilma, et mul sõnagi suust tuleks. Miski tema olekus saatis signaali, et siit võib keeldumisel tõesti see „pomm“ ka tulla. Ei ühtki tänusõna, ka „head aega“ oli üleliigne. Pööras selja ja marssis minema. Mina keerasin ukse lukku ja palvetasin mõttes, et keegi rohkem meie ukse taha ei tuleks.
Ma ei tea, miks see mind hirmutas. Oli asi tema olekus? Tema toonis? Tema vanuses? Selle kõige kombinatsioonis? Aga see tekitas minus kordades rohkem hirmu kui kõik realistlikud ja jubedad kostüümid. Võib-olla kell viis õhtul oleks ta mind vähem hirmutanud, ei tea.
Küll aga tunnen ma siiski, et vahet pole mis vanuses lastest me räägime, mingid kellaajalised piirid võiksid siiski eksisteerida ja nii lapsed kui vanemad mõista, et vastu ööd ei ole enam kuigi viisakas kellegi ukse taga käia.
Mõeldes täna tagasi kõikidele eilsetele külalistele, jäin ma mõtlema just nendele veidi suurematele. Hilisteismelistele. Mõned neist olid niivõrd häbelikud, kohati veidi ebalevad ja küsisid kommi peaaegu, et piinlikkustundega. Võib-olla oli sama ka mu hilisõhtuse külalisega? Ja siis ma sain aru, et nad on ju tegelikult veel lapsed.
Ka nemad naudivad kommi põske pistmist. Muidu nad ju ukselt-uksele ei käiks. Samas on nad niivõrd lähedal täiskasvanuks saamisele. Nad küll kostümeerivad end, aga tunnevad end võib-olla ikkagi kohmetult riietudes ükssarvikuks või jumal teab mis tegelaseks. Võib-olla on neil sõpru, kes peavad seda lapsikuks, ehk isegi nõmedaks. Aga seal nad siis on: mitte päris lapsed, mitte päris täiskasvanud. Ma loodan, et nad ei lase oma sisemisel lapsemeelsusel siiski kunagi kaduda. Eriti sügavalt sain ma sellest aru, kui tuttav täna jagas, et temagi lapsed käisid eile ringi jooksmas. Ühel uksel anti kommi aga ainult väiksemale. Suuremale öeldi: „sa ju nii suur juba!“. Aga kas ikka on? Ja kas see kommi jaganud täiskasvanu ise kunagi kommi ei söö? Kuidas saab sellise asja jaoks liiga suur olla. Laseme lastel olla lapsed. Ükskõik, mis vanuses nad ka poleks! Peaasi, et nad ukselt-uksele käies viisakad oleksid!