Laste vaimsetele muredele on raske abi leida. Ema: meil on palju katkiseid noori, sest aegade saamine on raske ja kõik ei saa sadu eurosid välja käia

Meie laste ja noorte vaimne tervis on kehvas seisus, kuuleme vanematena tihti. Samas abi saada pole üldsegi kerge. „Olin ahastuses: mu laps vajas psühhiaatrit, aga vabu aegu polnud saada. Mitte keegi ei öelnud, kust ma oma lapsele abi leian,“ tõdeb Maarja. Ja kui aeg leitaksegi, solgutatakse lapsi eri spetsialistide vahet.

Pärnus elava Maarja häirekell hakkas tööle, kui ta poeg Mihkel (nüüd 10) läks 1. klassi ja poisil tekkis suur une-eelne ärevus. „Ta ei suutnud uinuda. Hakkas end üles kruttima, öeldes, et uni ei tule, käis kümneid kordi pissil ja nuttis,“ meenutab Maarja. Õhtu lõpuks oli Mihkel hüsteerias, kõõksus nutta ja jätkas tualetis käimist.

Mihkli 2. klass möödus üle kivide ja kändude. Poiss ei suutnud end tundides kontrollida ja suunati kooli sotsiaalpedagoogi juurde alatasa kui „paha poiss“, märkused olid igapäevased. Lisaks ärevatele õhtutele tekkisid koolihommikud, kus Mihkel kurtis, et tal valutab kõht. Kui kõhuvalusid oli juba vähemalt kord nädalas, läks ema pojaga perearstile. „Tegime kõhu ultraheliuuringu, mille käigus midagi tavatut ei avastatud. Arst arvas, et tõenäoliselt koolistress,“ meenutab Maarja.

Koolis sel hetkel psühholoogi polnud. Ema püüdis aidata pojal ise stressiga toime tulla. 3. klassis oli Mihkel ikka hädas uinumise, õhtuste nutuhoogude, hommikuste kõhuvalude ja käitumisega koolis. Ema pöördus Rajaleidjasse, et küsida nõu, kuidas koolis hakkama saada. Seal soovitati last õppeaasta jooksul jälgida ja talle psühhiaatriaeg panna. Kui Maarja sedav tegema hakkas, oli ta üllatunud, et spetsialisti juurde on pea võimatu pääseda. Kui ta proovis vaimse tervise õe vastuvõtule aega broneerida, olid esimesed vabad ajad kolmveerand aasta pärast. Ta helistas