KRISTIINA BLOGI | Aeg-ajalt tundub, et just minu lapsed on suurimad tülitsejad. Rahustav on näha, et tegelikult kraaklevad ka teiste lapsed

Olen tihtipeale teiste lastevanematega arutanud, mis on need päästikud, mis meis seoses laste ja nende käitumisega kõige tõenäolisemalt negatiivseid reaktsioone esile kutsuvad. Mõnel on see toiduga mängimine, teisel laste omavaheline nääklemine, kolmandal hoopis lollitamine ja ema-isa mitte kuulamine.

Üks põhiline päästik, mis minus negatiivseid emotsioone valla päästab, on see, kui lapsed mind ei kuula. Tunnistan, et on ette tulnud olukordi, kus tunnen, et olen justkui nähtamatu – räägin ja räägin, nii et suu vahutab, aga minu jutust ei tehta väljagi.

Olen proovinud teatud enesekehtestamisvahendeid, näiteks mitte hüüdnud käsklusi üle toa, vaid läinud lapse juurde, laskunud tema kõrgusele ning öelnud talle vajaliku info näost näkku. Alati ei tööta paraku seegi. Tihtipeale lõppevad sellised mittekuulamise situatsioonid sellega, et tõstan häält. See reeglina paneb jälle väikesed inimesed mind kuulama, aga tegelikult eelistaksin olla emme, kes ei karju oma laste peale. Piinlikkusega peab tunnistama,