„Eestis on viljatusravikeskuseid kokku kuus. Eestis on väga liberaalne seadusandlus, mis viljatusravi reguleerib. Kuna me räägime inimese algusest, siis erinevates riikides on erinevad seisukohad. Eestis on hästi: meil on võimalus kõigil ühiskonnakihtidel pöörduda viljatusravile, kõigis ühiskondades see kindlasti nii ei ole,“ kõneles dr Haldre.

Arvestama peab nii doonori, ema kui ka võimaliku järglase huvidega

Dr Haldre rääkis, et Eestis kasutatakse ka sugurakkude külmutamist, mida tuleb teha õiges vanuses – see on mingigi võimalus lapsevanemaks saada, aga garantiid see ei anna. „Teinekord ei ole partnerit kusagilt näha, aga naise jaoks on lapse saamisel vanus kriitiline. Mingil hetkel tuleb tõmmata piir, kus meie tegevus pole enam nii mõttekas. Naine ei jää iga kuu rasedaks. Kui minnakse kehavälist viljastamist tegema, tuleb arvestada, et see on teekond. Viljastumise puhul ei ole miski juhuslik, siin on väga palju protsesse, mis mõjutavad rasedaks jäämist: erinevad geenid, ensüümid, see kõik on üli keeruline ja väga suur ime.“

„Anonüümse doonori võimalus on naisele hea valik, kui endal partnerit pole, aga see lisab komplekssust,“ selgitas dr Haldre. „Me peame arvestama nii doonori, ema kui ka võimaliku järglase huvidega. Me peame vastutama doonori valiku eest ja keeruline on selle psühholoogiline pool, näiteks mis on doonori motiiv? Kas ta tahab olla anonüümne? Või on kuidagi vastupidi? Kas lapsed peaksid teadma, et nende isa on olnud sugurakudoonor? Isegi siis, kui kõigi inimeste huvid on läbi räägitud, võivad nad 10-20 aasta pärast mõelda hoopis teisti. Neid teemasid on siin palju.“

Samuti tõi ta välja, et tänapäevases maailmas ei ole enam olemas sellist asja nagu anonüümne doonor. „Meil kõigil on võimalik teha kommertsiaalseid DNA teste, et uurida oma päritolu ja sugulasi.“

Vaata täispikka ettekannet siit:

Jaga
Kommentaarid