Hannes Hermaküla: kaheksandas klassis taipasin, et ainult paar sõpra kasvavad oma päris isaga

„Isa ei olnud päriselt kohal, aga ta oli pildis,“ meenutab ajakirjanik Hannes Hermaküla rääkides oma lapsepõlvest.

Riigikogu konverentsisaalis toimunud isadepäeva konverentsil „Isatu rahvas“ astus üles ka ajakirjanik Hannes Hermaküla ettekandega „Isata kasvanud lapse unistus isast“.

„Kui mõtlen tagasi lapsepõlvekonteksti, siis see ilmatuleku aeg oli kõige soojem ja mõnusam aeg. Ilus aeg eelkõige sest mul oli isa, oli ema ja oli vend,“ meenutab mees. Hannes Hermakülal on hästi meeles ainus tüli, mida ta kunagi ema-isa vahel nägi.
„Mäletan, kuidas isa otsustas meid lumehanges karastada. Ema polnud kodus. Trepi ees olid hanged ja isa ütles, et võtame ujumispükste väele ja hüppame. Tahtsin kangesti isa ja vennaga minna, aga isa ütles, et olen liiga väike. Mangusin ja sain. Siis tuli ema koju, tiris mind hangest välja ja sõimas isa. See on ainus tüli, mida ema-isa vahel mäletan. See oli esimene hetk, kui sain teadlikult aru, et midagi on pahasti, midagi ei läinud kõige paremini.“

Ühel hetkel kadus isa aga mehe elust. Hannes Hermaküla meenutab, et isa oli tihti kodust ära, aga tuli siiski alati tagasi. „Siis tulid vanaema matused. Läksime sinna ja nägin jälle isa. Olin rõõmus, jooksin tema juurde, kallistasin ja mõtlesin, et nii kihvt. Isa kõrval oli aga teine tädi, ta hoidis temast kinni ja saatis mind ema juurde tagasi.“ Mees ei mäleta enam mida ema talle vastas, kui ta temalt küsis, miks isa ei tule, aga eeldab, et vastuseks oli, et isa on nüüd hoopis selle tädiga. „Tänan jumalat, et minu naine pole pidanud seda minu lastele ütlema.“

Kuula täispikast ettekandest, kuidas mõjutas isa puudumine Hannese kooliaega ja kuidas on isa puudumine mõjutanud ta suhet enda lastega: