Vitali Bestšastnõi: sain neli päeva tagasi isaks. Mul tekkis kohe soov parem välja näha, õigesti süüa, arukalt rääkida ja rohkem teenida. Et tütar näeks, et tal on lahe isa

Kirjutan seda teksti Pelgulinna sünnitusmajas. Mu isa, vanem vend ja mina sündisime siin. Nüüd ka minu tütar.

Tihti öeldakse, et lapsed on suurim õnn. Veel mõned päevad tagasi tajusin neid sõnu tavaliste, banaalsetena. No muidugi õnn, aga mis muud. Alles siis, kui võtsin oma tütre sülle, sain päriselt aru.

See on ebareaalne õnn! Kuigi ma pole tavaliselt sugugi sentimentaalne, nutsin isaks saades kohe. Sel hetkel on võimatu mitte nutta. Eriti kui see kõige armsam olend vaatab sulle esimest korda silma – nende silmadega, sinu oma. See on vau!

Raske on uskuda, et see siin on päris inimene. Sündinud on inimene, kellega olen eluks ajaks seotud. Mitte ainult minu perekonnanimi või geenid, vaid nähtamatu niit meie südamete vahel.

Esimesed päevad olid nii armsad, helged, õrnad. Mul läks kohe meelest sõna „peaks“. Nüüd on ainult „ma tahan“. Aidake, kaitske, muutke elu paremaks.

Tahan ka ennast paremaks muuta. Koolitajad, treenerid ütlevad: „ma saan teha sinust parima versiooni.“ Ja ma mõistsin, et mu tütar võttis selle rolli endale. Kohe tekkis mul soov parem välja näha, õigesti süüa, arukalt rääkida ja rohkem teenida. Kõik selleks, et ta näeks, et tal on lahe isa. Loodan midagi sarnast kuulda ka järgmistel isadepäevadel paari aasta pärast.

Pärast sünnitusel nähtut hakkasin oma vanemaid rohkem hindama. Nad tahtsid mind sünnitada vaestel 90ndatel, nad ei maganud öösiti (nüüd pole need lihtsalt sõnad), nad toitsid ja riietasid mind. Alles seda kogedes mõistate, kui raske see on.

Esimene laps on alati hirmutav. Kuidas teda sülle võtta, kuidas tõsta, miks ta nutab, kas ma teen kõike õigesti. On julgustav teada, et enamik inimesi teie ümber on sellega tegelenud. Ja sul ei jää muud üle kui õnnestuda.

Jah, igaüks ei saa peaministriks, kuid peaaegu igaüks võib saada lapsevanemaks. Selline arusaam, et teised on ka kehvemates tingimustes hakkama saanud, on julgustav. Tuleb välja, et mähkmete vahetamine polegi nii keeruline, tegin seda just esimest korda.

Tänapäeval on noorpaaridel suurem tõenäosus võtta omale mops kui saada laps. Seda seostatakse muuhulgas hirmudega. Kas raha on piisavalt, eriti kriisi ajal? Kuidas tuua laps üürikorterisse, kui kinnisvarahinnad tõusevad kiiremini kui beebi. Kas jääb aega enda jaoks, sest laps nõuab nii palju tähelepanu?

Need hirmud on mõistetavad ja püsivad tänaseni. Aga kui võtad sülle lapse, oma lapse, ununevad hetkega kõik hirmud ja silmad lähevad sama kiirusega märjaks...

Nii, ta ärkas! Panen arvuti käest ja lähen tema juurde. Küllap siit saab alguse lahe isadus.