Kuidas tulla toime kadedusega laste vahel? Ema: tütar hakkas vennaga kinki kahasse saades lohutamatult nutma, ta ei tahtnud kinki jagada

„Pean pidevalt jälgima, et lapsed saaksid kommikotist sama arvu komme või jõuluvanalt sarnased kingid,“ kurdab seitsmeaastase Annika ja kaheksase Kerdi ema. Sellele vaatamata on kadedushood nende kodus tavapärased.

Kui mul paluti kirjutada kadedusest, tekkis kohe äratundmine. Esiteks kasvatan kaheaastast, kes õpib just kadedust tundma ja sellest segadusse sattudes kaaslast näpistab või tõukab. Teiseks olen üles kasvanud vennaga, kellega pidevalt pidi „kõike võrdselt“ olema, kellega me ikka ja jälle asjade pärast kraaklesime ning, kui aus olla, isegi täiskasvanuna vahel kadedusest tülli pöörame. Aga kui meie, täiskasvanud, ei tule kadedustundega toime, kuidas peaksid lapsed sellega hakkama saama?

Jaanika on mitu aastat hädas olnud sellega, et tütar Annika (7) ja poeg Kert (8) ei suuda sõbralikuks jääda. Olgu jutt reisilt toodud suveniiridest või kommidest, kummagi kingitus ei tohi olla põnevam või kommikott pirakam. Muidu võib tekkida suur tüli, mille lõpuks uksed pauguvad ja pisarad voolavad.

Psühholoog ning väljaõppes pere- ja paariterapeut Lagle Reinup sõnab, et mida väiksema vanusevahega lapsed, seda rohkem kipuvad nad tülitsema. Lisaks on lapsed osavad leidmaks vanemate nõrku kohti. „Kui vanemate nõrgaks kohaks on soov, et kõik oleks võrdne, panevad lapsed neid proovile, hakates vanemaid süüdistama ebaõigluses ja tekitades süümepiinu,“ ütleb psühholoog ning annab head nõu: „Olla õiglane lapsevanem tähendab