Ursula Ratasepp: alles siis, kui laps tõde teada saades lohutamatult nuttis, sain aru, et päkapikutamine ei ole lapsele valetamine

Käes on jõulukuu, Klaara esimene. Suured lapsed on juba mõnda aega olnud, igaüks oma teadmistepagasile vastavalt, põnevil – mida küll päkapikud Klaarale tooma hakkavad? Ausalt öeldes juurdlesin selle kallal pikalt isegi.

Jah, päkapikk käib meil 6kuusel ja käib ka 15aastasel. Kusagil seal keskel on üks laps, kes veel päriselt usub, ja tema usu nimel vinnavad need pisikesed tegelased kingitusi kõrge katusekorteri akendest sisse kõikidele vanusekategooriatele.

Mu vanim laps oli kõige siiram jõuluvana- ja päkapikuuskuja. Ta saatis neile imeilusaid kirju, ootas neid hardalt, valmistas päkadele asemeid vahepealseteks puhkepeatusteks. Kui ta oli neljandas (!) klassis, küsis ta meilt otse: kas nad on olemas või mitte? Kuna vahetult enne seda küsimust olid mu sõbrad aga omavahel arutledes väga kindlale seisukohale jõudnud, et lapsele ei tohiks valetada ja kogu see päkapikutamine on üks suur pettus, mõtlesin, et aitab. Heakene küll, nüüd aitab. Lõpetan luiskelood! Ta on ju ometigi suur! Teised hakkavad veel narrima! Ja paljastasin tõe