Arst: sügavalt enneaegsete elukvaliteet on siiani ebaselge. Kogu maailmas on mikrobeebide dilemmad – kust jookseb piir ja kui väikeseid ravida?

Täna tähistatakse enneaegselt sündinud laste päeva. Dr Annika Tiit-Vesingi, Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku Neonatoloogia osakonnast jagab sel puhul oma mõtteid. „Enneaegne laps ei ole õigeaegselt sündinud lapse väike mudel, kuna kõik tema organsüsteemid on väga ebaküpsed. Vaatamata vastsündinute meditsiini võimsale arengule on jätkuvalt kogu maailmas nn mikrobeebide dilemmad – kust jookseb piir ja kui väikeseid veel ravida?“ küsib ta.

17. novembril on meie mõtted enne õiget aega siia ilma sündinud lastega. Need väikesed ilmakodanikud on tublid võitlejad ning meie roll Tartu Ülikooli Kliinikumis on sellele kõikide parimate võimalustega kaasa aidata. Samas on oluline ka teadvustada, et vaatamata sellele, et teaduse ja meditsiini arengud on parandanud märkimisväärselt enneaegsete laste ellujäämisvõimalusi, seisavad need lapsed, nende vanemad ja meditsiinipersonal silmitsi oluliste väljakutsetega nii vahetult pärast sündi kui ka terve nende elu jooksul.

Kuna mitte üks lapsevanem ei ole valmis enneaegse lapse sünniks, siis on väga oluline nende perede sünnieelne nõustamine. On hea, kui meil jääb aega rahulikult vestelda sellest, mis pere ees ootab. Tihtipeale on peredel keegi tutvusringkonnas, kellel enneaegne laps ning tavaelus ei küsita sageli – „mitmendal rasedusnädalal laps sündis“? Sellest raseduse kestusest ehk gestatsiooninädalast hakkavad hargnema kõik edasised sündmused.

Need vestlused on rasked

Kui enneaegse lapse raseduskestus on 30–36 nädalat, võime rääkida vanematega küllalt rahulikult heast prognoosist nii ellujäämise kui ka võimaluse osas, et nende lapsed on tulevikus terved. Me räägime tavaliselt väljakutsetest, millega laps võib haiglas viibimise ajal kokku puutuda ja tingimustest, mis tuleb enne kojusaamist täita. Nende laste puhul on enneaegsusega seotud tõsiste tüsistuste risk madal ning elukvaliteet tulevikus reeglina hea. Me ei saa päriselt välistada, et sellise raseduse kestusega lastel võib tekkida mõni tüsistus, kuid nende esinemissagedus on palju väiksem võrreldes varasematel rasedusnädalal sündinud enneaegsetega.

Mida väiksem on raseduse kestus nädalates, seda tõsisemaks lähevad jutuajamised ning hakkame keskenduma ka enam ellujäämisele ja hilisemat arengut mõjutavatele probleemidele. Räägime enneaegse sünniga kaasnevatest riskidest, mis võivad mõjutada suuremaid organsüsteeme nagu kopsud, aju, süda, soolestik ning kuidas need tüsistused võivad avaldada mõju lapse hilisemale arengule. Mida väiksem on enneaegne laps, seda pikem on tema haiglas viibimise aeg. Ebaküps immuunsüsteem ja erinevate ravivõtete vajadus suurendavad ohtu infektsioonide tekkeks.

Üks kõige raskemaid vestlusi on 22.–24. rasedusnädalal sündima hakkavate enneaegsete laste peredega. Kirjanduses nimetatakse seda gruppi ka nn „halliks tsooniks“. Sünni korral selles gestatsiooniaja vahemikus on ellujäämise tõenäosus umbes 10–60%, kuid ellujäämine hea elukvaliteediga on siiani ebaselge.

„Hallis tsoonis“ tuleb võimalusel võtta veelgi aeg maha ning anda perele infot üldise ellujäämise, enneaegsuse võimalike tüsistuste ja nende mõju kohta lapse hilisemale arengule. Tihtipeale saame koos perega otsustada, missuguses mahus beebit abistada, sealhulgas, kas elustada sünnihetkel või mitte. Siinkohal on koostöö ja usalduse loomine enne lapse sündi määrava tähtsusega. Arstid pakuvad oma tuge ja oskusi iga lapsevanemate otsuse korral – olgu see siis täismahus elustamine või väheste elu tunnustega enneaegsete laste puhul nn palliatiivne hooldus (komfort-hooldus), kus vanemad saavad pakkuda lapsele oma soojust ning lähedust loomulikuks lahkumiseks. Samas rõhutame peredele, et igasugune otsus, mille nad vastu võtavad, on lihtsalt üks otsus, mida saab ümber hinnata. Perekonnale ei tohi jääda tunnet, et nad teevad ühe absoluutse otsuse, kus pole hiljem võimalust ümber mõelda.

Need on väga keerulised ja emotsionaalsed vestlused, mille puhul puudutame ka eetilisi piire. Seetõttu on oluline, et saaksime koos perega iga hetk uuesti arutada ja hinnata tehtud otsuseid.

Väga paljud lapsevanemad tahavad teada, missugune on nende lapse tulevik nädala, kuu ja aasta pärast. Paraku me ei tea seda täpselt. Me ei oska ennustada, sest iga lapse lugu on eriline ning faktorid, miks nad sündisid enneaegsena, erinevad.

Mõned mõtted ja faktid

· Enneaegne laps ei ole õigeaegselt sündinud lapse väike mudel, kuna kõik tema organsüsteemid on väga ebaküpsed. Vaatamata vastsündinute meditsiini võimsale arengule on jätkuvalt kogu maailmas nn mikrobeebide dilemmad – kust jookseb piir ja kui väikeseid veel ravida?

· Loomulikult on selles gestatsioonivahemikus lapsi, kes jäävad ellu ja rõõmustavad meid oma vapra arenguga. Arvestama peab, et väga enneaegne laps ja tema pere vajavad abi ja tuge kogu lapsepõlve, kooliea ja tegelikult ka täiskasvanuea jooksul.

· Lisaks perearstidele on need lapsed Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tallinna kolleegide spetsialistide pilgu all. See on turvaline süsteem, kus probleemid avastatakse varakult ning püütakse neid kas leevendada või ära hoida. Kogu last ja pere toetaval meeskonnal on samuti suur rõõm, kui enneaegne laps näeb ja kuuleb, hakkab roomama, kõndima ja rääkima. Uuringud näitavad siiski, et hilisemas eluperioodis on pea 90% lastest, kes sündisid 22–23 rasedusnädalal, mõni somaatiline haigus või neuroloogiline häire.

· Eestis sündis 2023 aastal 22.–27. rasedusnädalal 33 last, mis on 0,3% kõigist elussündidest.

· Kokku oli enneaegseid sünnitusi (lapsed, kes sündisid alla 37. rasedusnädala) mullu 551 ehk 5,1%. See arv on olnud erinevate aastate lõikes sarnane, olles 5–6% kõikidest elussündidest.