Kurb reaalsus: suur osa lapsi ei jõua vajalikku tervisekontrolli

Iga neljas Eesti laps ei jõua regulaarselt tervisekontrolli, mistõttu jäävad sageli avastamata olulised tervisemured. Eriti keeruline on olukord erivajadustega laste puhul, kes vajavad kiiret tuge, et vältida probleemide süvenemist ja seeläbi ka vanemate koormuse suurenemist. Brit Tammiste, Sotsiaalministeeriumi laste heaolu teenuste poliitika juht jagab avameelset arvamust antud teemal.

2022. aasta Riigikontrolli raport on karm meeldetuletus: tervisekontrollid jäävad paljudel lastel tegemata. 43% 3–6-aastastest lastest ei ole kolme aasta jooksul kordagi tervisekontrollis käinud ning vaid 6% lastest jõuab regulaarsesse kontrolli igal aastal, nagu lapse tervise jälgimise juhend ette näeb. Selle tagajärjel jäävad laste terviseprobleemid õigel ajal avastamata, mis võib kaasa tuua tõsiseid tagajärgi nende arengule.

Koolieelikute arengut võiks hinnata ka lasteaias, kus õpetajad näevad laste arengut igapäevaselt. Õpetajate tagasiside võib olla dünaamilisem kui ühekordne arstivisiit, kuid tervisekontrolli see ei asenda. Kui laps käib hoius või lasteaias, on see hea võimalus, et märgata nii teda kui ka tema pere vajadusi. Uuest aastast jõustub lastekaitseseaduses muudatus, mis kõrgendab lastega tegelevate spetsialistide hoolsuskohustust. Nendeks spetsialistideks on näiteks õpetajad, arstid, noorsootöötajad, treenerid ja huviringi juhendajad. Neilt oodatakse abivajava lapse märkamist ja sellisest lapsest teavitamist, et laps saaks abi kriitilistes olukordades, nagu näiteks hooletusse jätmine ja väärkohtlemine.

Lisaks on Tervisekassa peagi katsetamas süsteemi, mis tuletab lapsevanematele meelde laste tervisekontrollide aegu. Kuigi kõigil pole kontrollide ajad alati meeles, on riik need paika pannud kindlate ennetuspõhimõtetega, et toetada laste tervist ja ennetada võimalikke muresid juba varakult. Samas saab iga vanem ka ise juhendist järgi vaadata, millal kontrollid ette nähtud on. Tervisekassa terve lapse teenusejuht Margit Savisaar on märkinud, et kontrollidest hoidumise põhjuseid on mitmeid, üks nendest on ka hirm tulemuse ees.

Vapper on vanem, kes seab küsimused lapse arengu kohta ettepoole iseenda hirmudest

Laste vajadusi kaardistavatel aruteludel on olnud kuulda, et suurim mure on nende laste pärast, kes ei jõua perearsti juurde ega käi ka lasteaias. Vanemad võivad küll oma lapse arengu pärast mures olla, kuid sageli ootavad nad, lootes, et laps kasvab sellest välja. Spetsialistid on seda näinud näiteks kooliealiste laste puhul, kes kasutavad endiselt lutipudelit või kelle toitumine ja uneharjumused jäävad kaugele oma eale vastavast.

Oluline on võimalikult vara välja selgitada, millise arengu kõrvalekaldega on tegu, et mitte kaotada väärtuslikku aega ja aidata lapse arengut õigele teele või pidurdada abivajaduse süvenemist. Esmane kontakt võiks olla perearstiga, kellega saab mugavalt ja turvaliselt suhelda ka digiplatvormide kaudu. Eestis kasutavad perearstikeskused näiteks Perearst24, eperearstikeskus.ee või eelvisiit.ee lahendusi.

Kooliealiste laste puhul on lapsele lähedal tema kooliõde. Kooliõde saab pakkuda tuge, kui tal on lapse kohta vajalik teave. See eeldab aga avatud suhtlust lapsevanematega. Loodan, et kõik koolid tagavad, et lapsevanemad teaksid, milliseid võimalusi kooliõde koolitervishoiu kaudu pakkuda saab.

Sihini viivad koostöö ja selged kokkulepped

Septembri lõpus toimunud seminaril „Terviseseisundist tingitud püsiva toe vajadusega laps kui abivajav laps – mida saan teha mina?“ rõhutas Tartu Ülikooli geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku juhataja Karit Reinson, et laste mured, mis taas spetsialistide tähelepanu köidavad, pole sageli uued. Paljud spetsialistid on juba püüdnud neid lapsi aidata, kuid tulemuseni pole jõutud.

Spetsialistidel tasub luua koostöökokkuleppeid, mis aitavad teadlikult otsustada, millal suunata laps teraapiasse või konsulteerida kolleegiga täpselt nii, nagu terviseprobleemi käsitlus ette näeb. Kokkulepped on vajalikud, et mõista, millal on lapsele lihtsalt aega vaja, et arengus järele jõuda. Lapsevanematele pakuks selge ja läbimõeldud tegutsemine suuremat turvatunnet.

Oluline ressurss peitub ka mõistmises, et kõik last ja tema pere toetavad spetsialistid töötavad ühise eesmärgi nimel ja on üksteisele võrdselt vajalikud. Keegi ei peaks tundma, et just tema kanda on kogu maailma muutmine. Piisab, kui alustuseks muuta ühe lapse maailma, kes vajas abi juba eile.

Appi tuleb infoteenus

Esimese sammu peaks lapse huvides tegema see, kes tema abivajadust märkab. Selleks on vaja luua lapsega kontakt, süveneda olukorda ja tunda oma võrgustikku. Olgu meie põhimõte see, et ükski laps ja tema lähedased ei pea esimese ukse tagant tagasi pöörduma enne, kui on selge, milline esimene samm neid tõeliselt edasi aitab.

Selle põhimõtte toetamiseks on riik loomas uut infoteenust, mis ühendab lapse ja tema pere teekonna ühtseks tervikuks üle erinevate teenuste ja asutuste. Fookuses on lapsevanema ootused ja vajadused. Kui kõik sujub plaanipäraselt, jõuab terviseseisundist tingitud püsiva toe vajadusega lapse infoteenus peredeni hiljemalt uue aasta alguses.

Lapsevanem saab oma lapsele vajalikku tuge pakkuda siis, kui tal ka endal vajalik tugi on. Näiteks on vanematele abiks perepesad, mis keskenduvad peredele alates lapseootusest kuni kooliminekuni. Üks konkreetne näide vanemate kaasamisest on ka sekkumised, kus lapsega tehtava individuaalse töö kõrval on oluline ka töö vanemaga või grupitunnid. „Lastele sotsiaal-, tervise- ning haridusvaldkonnas vajaduspõhise integreeritud toe pakkumise ja hindamiste konsolideerimise kavas“ on kirjeldatud tegevusi, millega liigume Eestis just selliste lahenduste suunas, mis erivajadusega lapsi ja nende peresid parimal viisil toetaksid.

Lapse ja tema perega suheldes väärikuse hoidmine on tasuta

Oluline on rääkida ka sellest, et lastega töötavad spetsialistid vajavad sageli täiendavaid teadmisi ja juhiseid, et luua usalduslik ja turvaline side nii lapse kui ka vanematega. Tallinna lastehaigla EMO õde Riina Tonkson-Velgre jagas hiljuti oma kogemusi lastega suhtlemisel – sellest on kõigil spetsialistidel midagi õppida. Näiteks arenguhäirega laste puhul on eriti tähtis stabiilne ja usaldusväärne suhe, mis tagab turvatunde ja võimaldab ka meditsiiniliste protseduuride õigeaegset läbiviimist. Seetõttu on oluline arvestada, milliseid täiendavaid oskusi on vaja pere-, kodu- ja eriõdedel, et nad saaksid erivajadustega lapsi piisavalt toetada.

Mida teha, kui olemasolevad teadmised, kogemused või isikuomadused ei ole piisavad? Kas iga õde on valmis pakkuma erivajadustega lapsele vajalikku tuge, et laps tunneks end turvaliselt ja et vajalikud meditsiinilised protseduurid saaksid õigeaegselt tehtud?

Lapse perekond vajab terviklikku tuge, mis hõlmab ka õdede-vendade, vanavanemate ja teiste lähedaste arvestamist. Sotsiaalministeeriumi nõunik-peakaplan Katri Aaslav-Tepandi on palliatiivravist rääkides toonitanud, et teatud olukordades ei ole haige ainult laps, vaid kogu perekond. Laste ja nende perede toetamisel on spetsialisti kohalolek ning pere väärikuse austamine ülimalt tähtis. Selline mõtteviis ei maksa midagi, kuid on äärmiselt oluline ning peab olema töö lahutamatuks osaks.