Kui enda tass on tühi...

Urme nendib, et üsna lihtne on aru saada füüsilistest baasvajadustest – tunneme väsimust, kõht on tühi. Emotsionaalsete vajadustega see nii lihtne ei ole, eriti kui need on rahuldamata jäänud juba kaugest lapsepõlvest. Võime tunda ärevust, ebamugavust, aga ei suuda näppu peale panna, milles asi tegelikult on.

Neli emotsionaalset baasvajadust

Turvalisus – see tähendab, et sul on keegi, kes pakub sulle turvalist kohaolu. Soe ja sõbralik hääl, lahked sõnad, kohalolu.

Põnevus – ühtpidi vajame seikluslikkust ja avastamist ja teistpidi kedagi, kellega koos põnevust kogeda.

Identiteet – olla see, kes sa oled, et sinu mõtteid ja tundeid kuuldaks ja võetaks vastu, sind ei pisendataks ega kritiseeritaks.

Olulisus – tunda, et oled oluline ja vajalik.

Gerda lisab, et on väga normaalne, et baasvajadused on erinevatel ajaperioodidel erinevad. Kõik need neli tassi ei pea alati olema pilgeni täis ega võrdsed. Aga kui väikesed olukorrad käivitavad meid, on selge, et üks nendest tassidest on väga tühi. Ja kui enda tass on tühi, on väga raske täita oma laste emotsionaalseid baasvajadusi ja nii võibki tekkida surnud ring.

Esimene samm on märgata

Urme on enda nahal kogenud, mida tähendab see, kui tass saab tühjaks ja tekivad konfliktid lastega. Kui ta vanemad tütred olid teismelised ja noorem väike beebi, polnud tal ressurssi päriselt olla kohal ja vanemaid lapsi kuulata. „Ma ei teadnudki õieti, mida kuulamine tähendab. Lugesin moraali, õpetasin, targutasin ja selgitasin. Üks ema ütles kord tabavalt: sa pead lapse voodiäärele istuma ja rääkima nii kaua, kuni ta sodiks räägid! Umbes midagi sellist ma tegingi,“ tunnistab ta ja lisab, et lihtsalt ei osanud luua ruumi, et kuulata, mida laps tunneb ja miks ta teeb neid asju, mis emas muret tekitavad. Tal polnud aimugi, et tegelikult on ta ise kuulamata ja mõistmata. See ei tähenda, et ka pärast aastaid tööd enesega oleks kõik peresuhted ideaalsed. Urme toob näite, et nüüd ta lihtsalt märkab, kui ärevus tõuseb, ei saa magada või vastupidi ärkab väga varakult üles, on mingite lausete peale tundlik. See tähendab, et tema baasvajadused on rahuldamata. Mida siis teha? Urme läheb oma abikaasa juurde ja küsib, millal tal on tunnike aega temaga rääkida, sest ta on hädas. Vahel on kohe aega, vahel lepitakse kokku. Jagades saab naine tunde, et on oluline, kuulatud ja mõistetud. Turvalises ruumis saab lauale panna kõik teemad, ka irratsionaalsena tunduvad mured. Siis saab ema pakkuda sama ka oma lastele. Võrdluseks – see on nagu lennukis, kus peab hapnikumaski panema pähe esmalt endale, siis alles teisele. Kui hakkad kõigepealt panema lapsele, pole ühel hetkel sinust enam hapnikumaskipanijat. Aga mida teha, kui pole partnerit ja ei oska? Urme sõnul on tänapäeval kõik õppimisvõimalused olemas. Aga kui ei ole kaaslast või ta ei ole valmis kaasa tulema, on oluline leida turvaline täiskasvanu. Rõhk sõnal turvaline, kes päriselt oskab kuulata, mitte ei pisenda su probleeme, muutes olukorra veel hullemaks. Näiteks sõbranna, vend-õde ja kui mitte kedagi ei ole, ehk isegi terapeut. Tähtis, et seda mitte veeretada laste kaela. „Oluline on aru saada, et su vajadusi ei pea rahuldama sinu lapsed, see ei ole nende ülesanne.“

„Lähedased suhted aitavad meil oma tassi täita. Alati ei pea selleks olema partner, aga ka hea sõber, kes oskab kuulata.“

Gerda räägib enda näitel, et teda kuuleb harva karjumas, ent enda täitmata baasvajadused väljenduvad nii, et ta muutub passiiv-agressiivseks, et temaga on ebameeldiv ruumis olla ning ta tahab kõigest lihtsalt eemale saada. „Võisin olla kohal, aga tegelikult ei olnud. Ka ootasin, et muutus tuleks teisel – et kui sina teeksid oma kodutööd ära, ei oleks mina nii pinges. Esimene asi on taibata, et muutus saab alguse sinust,“ märgib ta. Siin on hea lahendus öeldagi pereliikmetele, et praegu on nii, asi on minus, mina olen praegu ärev. Siis saab olukorrale näpu peale panna ja tegeleda. „Kui võtan ise vastutuse ja teen muutusi, muutub ka ruum, kus olen.“

Õnnevalem on head lähisuhted

Urme rõhutab ka, et baasvajadusi peaks rahuldama regulaarselt, mitte ainult siis, kui on ebamugav olla ja tekivad juba murekohad. „Me oleme sotsiaalsed olendid ja sündinud siia ilma suhete jaoks, suhete pärast ja suhetest. Kõige olulisem on suhete kvaliteet. Me pole loodud siia ilma üksinda olema. Jah, ka üksinda olemine on mõnus, kui meil on suhted, mis on turvalised ja soojad ja kus saame alati jagada. Viimane on eriti oluline, sest võib olla suures seltskonnas või omada sotsiaalmeedias viit tuhandet sõpra, aga tunda end siiski üksikuna.“ Ta toob näiteks Harvard Grant Study, kust selgus, et pole oluline, palju sul on sõpru, vaid tähtis on suhete kvaliteet, mis annab pikema eluea, parema tervise ja suurema efektiivsuse elus kõigega hakkama saada. Mõned mõttes ongi head lähisuhted meie õnnevalem.

Gerda märgib taaskord, et oma suhete heaolu eest peame võtma vastutuse ise. Kui midagi muudame ja kogeme selle mõju, tekib eduelamus. „Kõik taandub kuulmisele ja kuulamisele. Kuulmine on kaasasündinud võimekus, aga kuulamine õpitav oskus.“

Juba täna, 19. novembril, toimub Connect Upi tasuta veebiseminar „Vanemaks olemine ja isiklikud vajadused“, kus arutatakse, kuidas ära tunda ja täita enda vajadusi, olles samal ajal toeks oma lapsele. Vaata täpsemalt nende Facebooki lehelt.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid