„Detsember ei pea olema emade võidujooks. Loome mälestusi, mitte stressi“

Detsember võiks olla aeg, mil nautida rahu ja ilu, aga paraku tundub mulle, et ka jõulurõõm on miski, mis suudab vanemad üksteisega võistlema panna. Või siis vähemalt mingi osa neist panna endalt küsima, kas nad ikka teevad piisavalt.

See jada on lõputu. „Ostad piparkoogitaigna poest või? Isetehtud on ikka kõige orgaanilisem!“; „Ostad kinkide pakkimiseks uue paberi või, mina kasutan juba 3 aastat samu kinkekotte!“; „Minu meelest on elementaarne, et iga vanem panustab õpetajate kingifondi vähemalt 20 eurot, terve aasta on ju olnud aega sellega arvestada!“; „Aa, su lapsel käivad päkapikud või? Õpetadki teda väiksest saati valedesse uskuma või?“.

Jõulumaagia ei pea tulema unetundide arvelt

Kõigest saab mõõduvõtmine. Kellel on miski suurem, parem, kes saab rohkem, kes jõuab rohkem. Kelle laps saab päkapikult iga päev uhke asja, kes ühe kommi. Kes saab kodust otsida pahandusi tegevat päkapikku ja kelle kodus lihtsalt ei ole kellelgi jaksu selle päkapiku assisteerimiseks.

Jõulukingid, söömaajad, lõputud üritused. Seda kõike on palju. Ja veel rohkem siis, kui keegi üritab konstantselt meelde tuletada, et peaksid tegema rohkem. Aga kas ka tegelikult peaksid?

Jah, lastele jõulumaagia loomine on midagi väga ilusat ja annab hingele nii palju tagasi. Aga kas see peaks tulema enda unetundide või energia arvelt?

Vastus pole alati materiaalsetes asjades

Võib-olla ei ole jõulumaagia selles, et päevast-päeva erinevaid üllatusi planeerida ja endal ninast veri välja rabeleda. Ehk leiab jõulumaagiat ka koos jõulufilmide vaatamisest. Koos (poest ostetud) piparkookide söömisest. Lapsed vajavad oma rõõmsaid vanemaid, kellega seda aega nautida. Neil pole mingit kasu vanematest, kes näevad detsembrit nagu kuupikkust võistlusmomenti selle üle, kes kodu ja argielu maagilisemaks teha suudab. Laste jaoks on tõesti maagilised ka kõige väiksemad asjad. Kõige suurelt nägemises on meistrid hoopis vanemad ise.

Ennast ei tasu teistega võrrelda. Ei tasu hüpata üle omaenese varju. Ja kindlasti ei tasu ka karta olla mõistuse hääl seal, kus vaja. Peres, kus lapsi ja õpetajaid, kellele kinke teha on mitu, ei peagi olema mõeldav, et igasse kingifondi läheb 20 eurot või rohkem. Ja selle välja ütlemises ei ole mitte midagi halba. Ja kas need õpetajad üldse tahavad aastast-aastasse saada mingeid materiaalseid üllatusi? Ehk hindaksid nad rohkem seda, kui vanemad paneksid ühiselt kokku suure kirja, kus on kõik ilusad asjad, mis lapsed õpetajate kohta öelnud on? Kõik südamesse minevad kingitused ei pea tulema pangakonto abil. Elu ega kodu ei pea olema näiliselt sama ideaalne nagu Netflixist nähtud jõulufilm.

Maagia tekib iseenesest

Ilmselt on meist paljudel jõuluajast mingid ilusad mälestused ja lapsevanemana tahaks ju kohe eriti lapsele seda sama võlu edasi anda. Hoida ka lapses usku maagiasse ja täita ta elevusega. Aga siinkohal tasubki mõelda ja meelde tuletada, mis need maagilised hetked päriselt olid.

Minul oli näiteks ükskõik, kas päkapikk tõi mandariini või üllatusmuna. Tähtis oli see, et ta oli minu jaoks käinud! Ma mäletan küünlakolmnurka, paberist lumehelveste tegemist, jõulukardinaid, mille ema kööki riputas, jõulufilme.

Oleme lihtsalt oma lastega koos, laseme neil kõigest osa saada ja ärme lähe hulluks. Ärme luba kellelgi tekitada endas tunnet, et me peaksime tegema rohkem või teeme valesti. Jõuludega ei käi kaasas mingit kindlat suunist, mis määrab ära, kuidas neile lähenema peab. Maagilised hetked ei vaja ettevalmistust. Need sünnivad iseenesest!