KRISTIINA BLOGI | Nii mõnegi lapse sõnavara on selline, et saan seda kuuldes šoki

„Õumaigaad“, ohkab mu kolmeaastane tütar südamest, kui millegi üle imestab või pahandab. See mõjub ikka väga veidralt, sest tal endal pole loomulikult aimugi, mida ta just sõnades väljendas. Eeskujuks on siin kuue-poolene vanem õde, kellele on mitmed ingliskeelsed väljendid külge hakanud. Arvatavasti on selles süüdi nii multikad kui Youtube, mida piiratult tal vaadata lubame, aga siiski tuleb märgatav osa uuemast sõnavarast ka lasteaiast, kus mängukaaslaste keelepruuk võib vahel olla ehmatavalt mitte-eakohane.

Mäletan, et mind häiris lapsena tohutult, kui mu noorem vend pidevalt okei ütles. See sõna oli üheksakümnendate algul veel uus ja võõras ning küllap samuti pärit värskelt teleritesse jõudnud Cartoon Networki kanalilt, mida vend suure huviga vaatas. Okei on nüüdseks saanud vägagi eesti keele osaks ning ei mõju eriliselt valena. Siiski, kuuldes kõrvalt (ja öeldes ka ise aeg-ajalt) „okei, davai, tšau!“, tekib kentsakas tunne küll. Kas me sellist eesti keelt siis tahtsimegi?

Ropendamist ja vandumist õnneks ma oma laste puhul kuulnud ei ole (ptüi-ptüi-ptüi). Siiski tean, et lasteaiakaaslaste hulgas on vanemal tütrel nii mõnigi, kelle sõnavara on eelkooliealise kohta vägagi rikkalik. Soostereotüüpne lähenemine, aga