„Noored justkui koguvad diagnoose, vanemad ei saa aga aru, miks seda vaja on“

„Seda võib ju iga inimese kohta öelda,“ mühatas mu isa ja ulatas paberi tagasi. Võib-olla oli tal õigus, kuid kindlasti polnud see lause, mida ma sel hetkel kuulda tahtsin. Minu jaoks oli see paber tähtis. See kinnitas, et mul oli depressioon - seisund, mis seletas, miks ma ennast püsivalt halvasti tundsin. Haigus, millel oli olemas ravi. Mul oli lootust paremale tulevikule. Minu isa nägi aga paberit, mis oli mittemidagiütlev.

See juhtus aastaid tagasi, kuid ma märkan sarnast konflikti erinevate generatsioonide vahel ka tänapäeval: noored, kes justkui koguvad diagnoose, ning vanemad, kes ei saa aru, miks seda vaja on. Ehk nad leiavad et selline seisund on ju lihtsalt tavaline elu osa?

Kummal neist siis õigus on? Kummalisel moel, mõlemal.

Eripärad, mida tänapäeval nimetatakse tihti psühholoogilisteks probleemideks, on olnud alati inimühiskonna osad, sest neist on olnud kasu. Muidu poleks