Ema: mu laps usub ikka veel jõuluvanasse, ma ei jaksa enam ja tahan talle tõe ära rääkida

„Parem oleks see vestlus ära pidada, sest kui soovitud kink jõululaupäeval teda ees ei oota, tuleb ju pettumus nii või naa,“ arutleb lugeja, lapse vankumatu usk jõuluvanasse võib jõululaupäeval kaasa tuua hoopis pisarad.

Mu laps saab mõne kuu pärast 10. Ta on väga tark ja terane, mõistab kõike lennult, aga kuidagi usub ikka veel jõuluvana ja päkapikke. Minul on sellest aga ausalt öeldes kopp täiesti ees!

Laps käib kinke oodates säravate silmadega ringi

Lootsin natukene, et kui ta juba nii suur on, küll siis sel sügisel räägivad koolis klassikaaslased ära ja saab rahu. Tuleb välja, et teised võivad rääkida, mida tahavad. Tema usub ikka! Ma tahaks juba ammu talle ära öelda, et kuule, selline asi on tegelikult... Mees pole aga nõus. Tema arvates on see armas ja lapselt ei tohiks maagiat ära võtta. Aga kuidas see maagiline on, kui laps tahab jõuludeks sel aastal ulmelisi asju ja on täiesti veendunud, et jõuluvana talle need toob ka, sest ta on ju hea laps olnud. No ei too, ausalt ei too!

Poeg kirjutas jõuluvanale pika kirja ja tahab muuhulgas Robloxi rahasid. Kohe kindlasti mitte pole ma sellise kingiga nõus. Laps käib ringi, silmad säravad ja muudkui räägib, kuidas jõuluvana ta soovi ka täidab. Parem oleks see vestlus ära pidada, sest kui soovitu jõululaupäeval teda ees ei oota, tuleb ju pettumus nii või naa.

Ei taha lapsele ka haiget teha

Kui laps eelmisel aastal arutles selle üle, kuidas üks jõuluvana ikka suudab kõikidele lastele kinke viia, mõtlesin, et ahhaa, tore...hakkab vist läbi hammustama! Ütlesin ise ka, et selle jõuluvanaga on nagu jumalaga. Kes tahab, see usub. No tuli välja, et tema tahab uskuda ja väga! Ka telekast „Üksinda kodus“ filmi vaadates teatas tema suure rõõmuga, et meil siin Euroopas toob kinke ikka jõuluvana, mitte inimesed ei osta neid üksteisele. Täiesti lootusetu! Samas ei tahaks ju karmilt ja otse ka öelda, aga kuidas seda vestlust pidada niimoodi, et laps haiget ei saaks?

Käisin enda lapse ja ühe väiksema sugulasega ka jõuluturul. Oli sealgi muidugi jõuluvana. Poeg andis kohe teada, et no see küll päris jõuluvana pole, täitsa feik! Rõõmustasin ja siis sosistasin kõrva, et ta pisikesele sugulasele ei räägiks. Tuli siiski välja, et kuigi too jõuluvana polnud tema meelest suurem asi, siis kuskil on ikka see päris „vana“ ka ja nendel võltsidel on lihtsalt vaja teda katta, et too jõuaks kinke ette valmistada.

Usuks ka ise, kui kinke ostma ei peaks

Ma tõesti ei mõista, kuidas on võimalik selles vanuses koolis käia ilma, et tõde päriselt välja ei tuleks. Või on mul siis maailma kõige tugevama usuga laps? Selline tunne, et hakka või ise ka uskuma. Kui ei tuleks meelde, et see kingikott võluväel ei täitu ja selle täitmine kergendab hoopis korralikult rahakotti.

Tõesti on juba vaikselt kõrini. Kogu aeg on vaja meeldetuletusi panna, et päkapikku ära ei unustaks, mingit kirjavahetust pidada, sest laps on otsustanud, et päkapikud on ta kirjasõbrad ja siis muidugi elada selle survega, et jõuluvana ju ikka toob, mida laps soovib.

Tahaks enne jõule end sellest jamast kuidagi välja vingerdada, aga ei tea kuidas ja kas see üldse võimalik on.

Muidugi on mul hea meel, et laps pole liiga kiirelt suureks kasvama pidanud ja tal on hea fantaasia, aga mulle tundub, et see hea fantaasia hakkab vaikselt juba kahjulikuks muutuma. Ja lõpuks võib see kaasa tuua ka suure pettumuse.