Jõulud pärast lahutust. „Leidsime lahenduse, mis meile sobib, aga mis paneb kõrvalseisjaid juurdlema ega me halvad ja egoistlikud vanemad pole“

„Appi, kas ma nüüd pean hakkama üle aasta jõululaupäevadel üksinda kuuske vaadates nutma,“ käis mu peast läbi, kui lahutasin laste isast. Võimalik, et need nutmised veel tulevikus tulevad, aga seniks oleme leidnud endale meeldiva lahenduse. Olgugi, et ehk ebatraditsioonilise.

Sel hetkel, mil mängu tuleb laste omavaheline jagamine, läheb elu kraadivõrra keerulisemaks. Ka siis, kui tegelikult valitseb osapoolte vahel üksmeel ja üritatakse elu võimaluste piires lihtsustada. 3 tütart käivad muusikakoolis: no selge, kitarri ja viiulit võib kahe kodu vahet vedada küll. Klaveriga on keerulisem. Kellel pole, see peab enda koju ostma.

Tekibki nimekiri asjadest, mida on vaja topelt ja asjadest, mille puhul ajab ühe eksemplarigagi läbi. Aga siis on ka need „asjad“ mida lõhki kiskuda ega poest juurde osta ju ei saagi. Kellel on sünnipäevahommikud? Kas jagada neid üle lapse või üle aasta? Kas sünnipäevahommik tähendab automaatselt tervet päeva? Aga lihavõtted? Aastavahetus? Jõulud?

Ja vot need on juba tunduvalt keerulisemad probleemid