KRISTIINA BLOGI | Nõustaja ütles mulle, et laps ei võta rinda korralikult, sest tal on sünnitrauma ja nüüd on vaja see uuesti läbi elada

Vestlesin hiljuti oma kalli hõimlasega, paarikuuse tütrekese emaga. Elu on talle mänginud sellised kaardid, et rinnaga toitmine ei õnnestunud ja seega on laps pudelitoidul.

Kui sündis minu esimene tütar, ei hakanud ta kohe ise rinda võtma ning sünnituse juures olnud ämmaemand torkas lapsele nibu nii-öelda vägisi suhu. Kogu imetamise kogemus sünnitushaiglas oli kergelt öeldes traumeeriv – beebi ei tahtnud, jaksanud või osanud imeda ning minu rindu käisid igapäevaselt torkimas mitmed kätepaarid.

Käisin eri imetamisnõustajate vahel ja üks neist soovitas hakata kasutama nibukaitsmeid. Neist oli tõesti abi, sest paljast rinnast ei osanud laps millegipärast süüa. Kummaline, kui paljud kõrvalseisjad sellest väikesest asjast suure numbri tegid. „Miks sa selliseid asju kasutad? Kas see lapsele kuidagi kahjulik ei ole?“ pidin mitmelt poolt kuulma.

Võtsin ühendust järjekordse imetamisnõustajaga. Kuuldes, et mu beebi sööb läbi nibukaitsme, muutus naise toon vägagi murelikuks ja ta lubas juba paari tunniga meie juurde koju tulla.

Kohtudes kuulsin, et see kui beebi ei suuda paljast nibu haarata, on põhjustatud sünnitraumast. Sünnitraumast?! Ma ei teadnud, et mu lapsel on sünnitrauma, kuid seda too imetamisnõustaja mulle täie veendumusega kinnitas.

Olin šokeeritud ning oma vastses emarollis totaalselt haavatav. Imetamisnõustajal oli aga lahendus olemas – sünnitraumast üle saamiseks tuleb sünnihetk uuesti läbi elada. Ma ei osanud sellest midagi arvata ning oli valmis proovima kõike, mida minu jaoks autoriteetne inimene ette pani