Kunstiteraapia aitab noortel oma tundeid mõista ja sõnadesse panna

Värvide, savi ja looduslike materjalide abil enda väljendamine aitab maha võtta pingeid kõigil, sealhulgas keerulisema taustaga lastel. Sel aastal on Ukraina sõjapõgenikest lapsed abi saanud just kunstiteraapiast: terapeutide juhendamisel kasvab nende enesekindlus ja ka oskus oma läbielamisi ja emotsioone väljendada.

Mitmes Eesti koolis on tänavu ametis Tallinna Ülikooli kunstiteraapia eriala lõpetanud terapeudid, kes koolitundide järgselt pakuvad Ukraina lastele võimalust loovate tehnikate abil paremat enesetunnetust saavutada ning seeläbi stressi ja ärevust vähendada. Kokku osaleb Eestis ühe aasta jooksul kunstiteraapia sessioonidel 150 Ukrainast sõja tõttu lahkuma pidanud koolilast.

Tegime juttu kahe kunstiterapeudiga, Julia Boroditši ja Kaidi Kübaraga, kes mõlemad sel aastal Ukraina noortega tööd tegid.

„Lapsed ei oska tundeid hästi veel sõnastada. Aga paberil juba midagi nähes on neil lihtsam rääkida, oma tundeid ja olukordi aktsepteerida,“ põhjendab Julia Boroditš alustuseks, miks kunstiteraapia on hea meetod noortega töötamiseks. „See rääkimine aitab neid. Ei ole hea, kui tunded on nende sees ja teadvustamata. Kui rasket tunnet kogeda turvalises keskkonnas, siis raviprotsess käivitub ja pinged vabanevad,“ jutustab Julia, kes peamiselt töötab ukraina lastega Laagna koolis.

150 ukraina lapse seas, kes aasta jooksul kunstiteraapiat saavad, on õpilasi erinevast vanusest, algklassilastest gümnaasiumiõpilasteni. Samasse vanuserühma kuuluvatest õpilastest moodustatakse kuueliikmeline grupp, kes käib koos korra nädalas ja seda kuus korda. Igal poolteist tundi kestval kohtumisel valmivad Ukraina lastel erinevatel teemadel kunstiteosed.

Ukraina noortele suunatud kunstiteraapia sessioone Eesti koolides koordineerib MTÜ Mondo koostöös Tallinna Ülikooli Loodus- ja terviseteaduste instituudiga, projekti rahastab ÜRO Pagulasamet UNHCR.

Kunst aitab rääkida

„Tähtis on, et neilt ei nõuta rääkimist, rõhk on tegemisel,“ räägib kunstiterapeut Kaidi Kübar, kes ukraina lastega Tartu linnas töötab. „See värvidega või saviga plätserdamine meeldib neile. Me ei tule kokku, et keskenduda rääkimisele või küsimustike täitmisele,“ räägib Kübar.

Kaidi Kübar ja Julia Boroditš räägivad, et igal teraapiasessioonil oli üks terapeudi valitud peateema (näiteks minu lähedased, minu unistused), aga mida rohkem kokku saadi, seda enam tõid Ukraina noored ka endale olulisi teemasid esile. „Mida rohkem üksteist tundma õppisime, seda sisukamalt näiteks vastati küsimusele „Kuidas te end tunnete?“,“ meenutab terapeut Kaidi Kübar. „Järjest enam tekkis ka see koosolemise tunne ja arusaamine, et midagi meis kõigis on erinevat, aga midagi on ka ühist.“

Julia Boroditš lisab, et grupidünaamika suunas ka positiivsusele. „Kui lapsed kuulevad teiste lugusid, siis nad saavad aru, et kõigil on probleeme ja neid saab lahendada,“ jutustab ta.

Kaidi Kübar sõnul aktiveerib verbaliseerimine mõtteid, aga kunst aitab just emotsioone välja tuua. „Üldiselt on Eesti kool väga sõnakeskne, me verbaliseerime väga palju,“ räägib ta. „Pildi tegemine aitab teistmoodi – sa oled märgatud, ära kuulatud. Ja pilt aitab rääkida. Muidu võib kergesti tekkida ärevus, et mis ma ütlen… pilt tuleb appi.“

Tallinnas ukraina lastele kunstiteraapiat läbi viinud Julia Boroditš rõhutab, et täiskasvanud oskavad üldiselt paremini tunnetest rääkida ja tunnetest aru saada. „Lapsed räägivad palju, aga neile on vaja tundeid peegeldada,“ lausub ta.

Ukrainlastel vähem tugivõrgustikku

Ukrainlastega töötades on vaja silmas pidada, et Eesti on nende jaoks ikkagi uus elukeskkond ja see nõuab tundlikku lähenemist, räägib kunstiterapeud Kaidi Kübar. „Kuigi lapsed on üldiselt muidugi paindlikud, siis ikkagi on vaja meeles pidada, et nad on siin võõrad ja nad on uues keelekeskkonnas,“ ütleb ta.

Samuti on Ukraina perede kodudes üldiselt keerulisem olukord. „Kõik pereliikmed peavad siin kohanema. Kui ukraina lastel on probleem peres, siis kandub see kohe kooli. Eesti inimestel on tugivõrgustikku rohkem,“ põhjendab Kübar.

Julia Boroditši sõnul oli Ukraina lastel kindlasti hea meel kogeda, et Eestis on inimesed, kes neist hoolivad. Eriti seetõttu, et üldiselt on nende endi vanemad oma elu korraldamisega siin väga hõivatud. „Ukraina lapsed leidsid kõrvad, kes neid kuulavad ja kes hinnanguid ei anna,“ ütleb Boroditš.

Boroditš meenutab, et 3.-4. klassis õppivad ukraina lapsed tulid esialgu teraapiasse kui hirmunud hiirekesed ning nad ei osanud üksteist hästi kuulata, ei osanud kordamööda rääkida. Aga olukord paranes iga korraga. „Näha oli, et neisse tekkis enesekindlus. Nad said kätte tunde, et nad on aktsepteeritud, keegi ei arvusta ega hinda neid,“ meenutab kunstiterapeut. „Just see andiski neile tõestuse, et nad on piisavad. See oli minu jaoks suurim saavutus.“

Kuna Boroditš töötas ka teismeliste ukraina lastega, siis nende puhul hindab ta terapeudina saavutuseks seda, et noored suutsid järjest enam rääkida teiste ees sügavatest teemadest. „Meil tekkis ehe kontakt ja nad said ka rääkida sellistel teemadel nagu armastus, vanemad,“ meenutab Boroditš. „Nad said aru, et täiskasvanuid saab usaldada.“

Käeline tegevus aitab kõiki

Kui ukraina laste puhul aitas kunstiga tegelemine endi tundeid mõista ja neid teistelegi avada, siis tegelikult soovitavad kunstiterapeudid ka täiskasvanutele end kunsti kaudu rohkem väljendada.

Kaidi Kübara sõnul on kunsti tegemise plussiks see, et seal ei saa kunagi midagi valesti minna, lisaks aitab selline tegevus keskendumisele kaasa. „Kõik inimesed, kellele olen soovitanud kodus pilt teha, on pärast rahul olnud, et nad seda tegid,“ ütleb ta.

Samamoodi soovitab Julia Boroditš ka täiskasvanutel varuda lastele ja endilegi koju värve, kriite, plasteliini- nendega toimetamine on juba iseenesest pingeid maandav tegevus. „Ja kui küsida nende kunstitööde kohta veel küsimusi, siis avaldub päris palju,“ räägib ta.

Julia Boroditš rõhutab lõpetuseks, et käeline tegevus on praegusel ajal kõigile väga vajalik, sest käed ja aju on omavahel seotud. „Käeline tegevus arendab ka aju,“ ütleb Boroditš. „Täiskasvanutele soovitan – tehke näiteks saviringis midagi oma kätega. Seda kõike isegi ei pea analüüsima, sest loominguline protsess ise on raviv! Kunst on tööriist ärevuse maandamises, arusaamiseks, et me oleme inimestena piisavad. See aitab mõtetel rahuneda.“

Kuidas kodus iseenda terapeut olla?

Kaidi Kübar töötab teeb igapäevaselt ka psühholoogitööd ning soovitab sageli oma täiskasvanud klientidelgi kunstis kätt proovida: see aitab tema sõnul olla iseenda terapeut. „Ma soovitan inimestel lihtsalt võtta neli pastelli: vildikaga hakkab inimene täiuslikkust taga ajama. Ja joonistada soovitan vasaku käega, vasakukäelistel siis parema käega. Nii joonistades me ei kritiseeri liialt oma joonistamisoskust,“ soovitab Kübar. „Vastaskäega joonistades sa ei mõtle üle, ei pinguta liialt. Niimoodi joonistades saabki inimene oma enesetundest kõige paremini aru.“