Kristi Saare: meil on 5 põhimuret, miks iive ei tõuse. Keskealiste konservatiivsete meeste noomimine ei tee asja paremaks

Võtame ette iibepoliitika. Kuhu küll need lapsed siis kõik said ja jäid ja mis toimub? Ma ka täpselt ei tea, aga äkki koos mõtleme välja?

Alustaks sellega, et kui kolmandat last ootasin, siis üks sõber tegi nalja, et peaksin edaspidi igat sõnavõttu alustama sõnadega „mina kolme lapse emana“, sest noh, selline veits ükssarvik olen.

Kindlasti on riikide arenedes paratamatu, et sündimus langeb. Sellest pole pääsenud pea ükski riik. Samas mõnes kohas on seis parem ja mõnes kehvem. Rahvastiku taastootmiseks peaks see olema 2,1 last naise kohta. Euroopa riigid on seal 1,1–1,8 vahemikus enamasti. Aasias ollakse kohati eriti hädas.

Ükski riik pole seda küsimust lõplikult lahendanud, aga tundub siiski rida asju, mis toimivad. Ei, lastetusmaks pole üks neist! Samuti ei tundu olevat lahendus raha külvamine – see, mida Eesti siiani teinud on. Vaadates meie poliitikale otsa, siis meil on sünnid ülerahastatud ja kõik muu veidi nõrk. Võime tahta seda maagilist kolmandat last, aga enne peab sündima esimene ja siis jääma alles tunne, et tahaks järgmisi.

Panin siia arutelu alustamiseks kokku viis põhiasja, millele võiks mõelda, ja veidi lahendusideid. Siis saame asju arutada – mis tegelikult teie puhul laste saamist või mittesaamist mõjutab (ja enamasti see ju pole „raha peo peale“).

1. Lastehoid

Meie vanemahüvitis on lahke ja lapsehoolduspuhkus pikk, aga mis edasi?

1,5aastase lapsega oled üldiselt hädas, sest:

a) hoiukohta pole;

b) see on kallis;

c) paindlikku ja osakoormusega lastehoidu on raske saada;

d) erahoid on megakallis (samas lasteaed tegelikult liiga odav, eriti jõukatele peredele).

See tekitab probleemi, et (suuresti) naine peab teadlikult võtma löögi oma karjäärile, sest isegi kui ta tahaks minna tööle, siis kogu olemasolev infra seda ei toeta. Näiteks kuidas saaks minna osakoormusega tööle 12tunniseid vahetusi tegev poemüüja, kui selliste avamistundidega lasteaeda ei eksisteeri?

Keskmise palgaga on erahoiu eest maksmine ulme. Rahaliselt ongi paljude perede puhul tavaline, et mõistlikum on olla naisel pigem pikalt kodus, mis on aga hävitav naise karjaärile.

2. Mis saab karjäärist?

Pole mõtet keerutada – lapse saamine on paljude naiste karjäärile surmahoop. Paljud hakkavad mingisugust ettevõtlust harrastama mitte sellepärast, et nad megalt tahaks, vaid seepärast, et tööandjad ei suuda osakoormusega ja paindlikku tööd pakkuda. Olete näinud Eestis näiteks 0,1, 0,2 või 0,3 koormusega ametikohti?

TLÜ arvutas „emadustrahviks“ seitse aastat – see on aeg, mil naise sissetulek ei tule tagasi tasemele, mis ta oli enne lapse sündi.

Kui tahame, et peres sünniks kolm last, siis eelduslikult tähendab see (tõenäoliselt) naisele 5–7 aastat auku karjääris. Tohutu mõju on sel kogu ülejäänud elu teenimispotentsiaalile, aga näiteks ka pensionile.

Kapitalism ei anna armu. Rohkem lapsi toob paratamatult kaasa selle, et su leibkond on vaesem, sest lihtsalt raha ei jagu ülalpeetavate kohta sama palju ja süsteem ei tule toega järele.

3. Mis on lapsesõbralik riik?

Lapsesõbralik riik on selline, kus sa saad lastega liikuda ja olla nii, et tunned ennast teretulnult, sotsiaalne tugivõrgustik toetab perekondi. Meile meeldib öelda, et me oleme lastesõbralikud, aga kuidas näeb see välja praktikas?

Igaüks, kes on pidanud näiteks Tallinnas kärutama, saab väga ruttu aru, kui vähe on lapsed linnaruumi oodatud ja kui ohtlik on seal liigelda. Kes tahab minna rohkem kui 1–2 lapsega kasvõi riigisisesele puhkusele, näeb kohe, et rahakott seda ei kannata. Ehk: mitu last mahub perepileti sisse? Mitte 3–4.

Kogukonnaruumid? Laste hobide toetamine? Tugispetsialistid koolides? Õpiabi koolis? Psühholoogiline abi? Õpetajana nägin väga palju hädas peresid ja meeletus koguses auke kogu tugisüsteemis. Inimesed tahaksid aidata, aga ressurssi pole. Ja ma veel pole üldse puudutanud puudega laste teemat, mis on lihtsalt masendav.

Oleme Eestis allergilised progressiivse maksusüsteemi ja varamaksude rakendamise vastu ning siis imestame, miks kaks rügavat täiskasvanut ei oma piisavalt rahalisi ressursse, et mitut last saada.

4. Mida üldse mehed teevad?

Hea küsimus. Statistika näitab, et nad ei tee kodutöid naistega ligilähedaseltki samas mahus ja kui lahku minnakse, ei maksa ka alimente.

Sel teemal on kirjutatud palju artikleid, aga järeldus on lihtne – kui ei taha elatist maksta, siis lihtsalt ei maksa, ja riik on siin täiesti hambutu. Suvel oli Eestis elatisvõla kogusumma üle 120 miljoni euro. Ootan jätkuvalt seda sotsiaalministeeriumi kampaaniat – „Olen tõeline isa, ei hiili alimentide maksmisest kõrvale“.

Seega irooniaga pidevalt öeldud lause „naine peab saama nii palju lapsi, nagu suudab üles kasvatada“ vastab kahjuks tõele. Üksi kahte ega kolme last ülal ei pea ja naistel pole sageli põhjust uskuda, et üksi jäädes väga palju tuge kuskilt tuleks.

Probleemi teeb hullemaks see, et meil puudub igasugune seadusandlik kaitse pikaajaliste kooselude, näiteks vabaabielude puhuks. Isegi minnes lahku pärast 20aastast kooselu, võib lastega jääv vanem olla ilma õigusteta ühiselt loodud perevarale. Üksikvanemad on üks suurimas vaesusriskis elavaid ühiskonnagruppe.

Seega me enamasti vibutame näppu naiste suunas, et miks nad lapsi ei saa, aga – mis on meeste roll selles protsessis? Pärast seda, kui laps valmis tehtud ja järgmised umbes 20 aastat? Jah, muidugi, on fantastilisi mehi ja isasid, aga statistika ei valeta: umbes 90% üksikvanemaid on ikkagi naised.

5. See pole ainult raha, aga on ka

Sotsiaalse tugivõrgustiku osas on kaks lahendust – kas anname raha või on meil programmid-teenused. Me oleme valinud, et anname sünni puhul ja esimesed eluaastad raha ning sealt edasi vaadake ise. Lastetusmaksu ideel on sama probleem: see julgustab lapsi saama, et maksust vabaneda, aga ei suuna neid lapsi ju edasi kasvatama.

Aga laps pole laps ainult esimesed aasta-kaks, vaid siiski vähemalt 18 aastat. Ei tasu illusioone luua, et pere finantsseis ei mõjuta kindlustunnet. See hõlmab mitut asja: nii noorte võimekust kodu osta (mis läheb üha kehvemaks), jätkuvat lastega vanemate diskrimineerimist tööjõuturul kui ka väga vähest tegelemist pereõiguse kaasajastamisega.

Kindlasti ei taha me ühiskonnana seda, et lapsi saadaks raha pärast (et saab seda piisavalt boonusena kätte). Küll aga tahame, et raha poleks ka peamine takistus pere kasvatamise teel, vaid hoopis valemist väljas ja otsus tuleks muudest aspektidest lähtuvalt.

Mida siis teha?

Mõned ideed:

• Lastetoetused tuleb teha võrdsemaks – et kolmas laps poleks see kuldmuna, vaid ka esimesed lapsed oleks rohkem toetatud.

• Lasteaiad ja -hoiud tuleb muuta paindlikumaks nii kasutusformaadilt kui ka kellaaegadelt.

• Tööandjad peaks panustama enam, pakkudes rohkem osakoormusega ja paindlikke töökohti, et vanemad ei jääks tööturult nii isolatsiooni.

• Päriselt võtta ette lapsevanemate ja sünnituseas naiste tööturul diskrimineerimine ja hilisem tööjõuturule tagasi liikumine.

• Uuendada perekonnaseadust, pakkumaks lõpuks kaitset ka nn elukaaslastele.

• Vaadata täielikult üle elatusrahade väljanõudmissüsteem.

Saan tihti tagasisidet, et olen justkui laste saamise vastu – tegelikult absoluutselt mitte, endalgi ju kolm last. Näen aga sellist huvitavat trendi oma klientide seas, et tihti, kui rahaasjad korras, saadakse laps üksi. Või saadakse lapsi nii palju, kui üksi jaksad kasvatada, sest teise poole toele on kahjuks raske loota ja riiklik turvavõrk on pikas plaanis hõre.

Ja nii neid kolmandaid lapsi ei tule. Ja ei tule ka siis, kui keskealised konservatiivsed mehed näpuga naiste suunas vibutavad. Minul isiklikult võttis selline noomimine pigem motivatsiooni vähemaks. Sünnitusealise naisena pole mul kunagi olnud tunnet, et keegi oleks Eestis päriselt minult küsinud, mis teeks laste saamise perele lihtsamaks.

Et iibeteemal Kristiga kaasa rääkida, külasta tema Instagrami lehte. Ka kogu siinne arvamuslugu on tema storydest leitav.