Ema: olen pidanud õppima leppima kadedusega, et mu lapse süda kuulub eeskätt ta isale. See teeb haiget, aga ma ei heida seda talle ette
Oma Instagramis jagan tihti mulle saadetud mõtteid ja pakun paar toetavat sõna. Nüüd jagan teile enda poolt ka ühe saladuse – olen alates lapse sünnist oma mehe peale vahetevahel väga kade olnud.

Kasvatame kodus just viieaastaseks saanud poega Felixit, kes on nii minu kui mu abikaasa Ville lemmikinimene siin maailmas, me tõesti armastame teda rohkem kui kedagi teist. Felixi enda süda kuulub eeskätt issile. Ta armastab issit üle kõige. Tahab, et issi paneks ta magama, et issi viiks lasteaeda ja tooks ta sealt ära. Et issi lohutaks, kui ta on haiget saanud. Et issi oleks alati kodus ja alati tema juures. Ma tean, et paljud teist mõtlevad nüüd, et küll läheb üle, lapsed vahetavadki vanemat, kes neile rohkem meeldib, aga mina seda meie kogemuse põhjal öelda ei saa.
Vahepeal oli isegi nii, et kui Felix öösiti ärkas ja mina tema juurde läksin, hakkas ta nii hüsteeriliselt kisama, et Ville tuli lihtsalt ja vahetas mu välja. Mina aga nutsin hiljem omaette, kui meie voodisse üksinda tagasi tulin, sest mu laps ei taha mind…
Miks see nii on läinud? Olen seda