Värvipime laps saab vaid ette kujutada, mis värvi on taevas või muru. Ema: tagantjärgi mõtlen, kuidas ma varem ei mõistnud, et laps värvipime on
„Taipasin, et mu laps on värvipime, alles siis, kui ta oli juba kuueaastane ja värvis siil Sonicu lillaks. Kiitsin pilti ja uurisin, kas sinist värvi polnud saada, mispeale jäi ta mind mõistmatult vaatama,“ meenutab ema Margot. „Ta ütles, et see ongi ju Sonicu värv.“

Kuni sinnani polnud Margot selle pealegi tulnud, et Kristofer (nüüd 11, pildil) võiks maailma näha teisiti kui tema. Kuna Margoti enda isa on värvipime, ei sattunud ta aga segadusse, vaid otsis internetist välja värvipimeduse testid ning näitas neid pojale. „Enamikku numbreid ja pilte, mis seal olid, tema ei eristanud,“ meenutab Margot, kuidas sai teada, et pojal on värvipimedus.
Kristoferil on selline värvipimeduse tüüp, mispuhul ta ei erista punakaid, rohekaid ja sinakaid toone. Näiteks roheline muru paistab talle oranž, ketšup ja maasikad pruunid ning musta ja sinist on raske eristada.