Heakene küll, küsid Sa nüüd. Miks peaks selle Rootsi kunstniku nimeline Imedemaa ühtäkki Haapsallu tulema? Miks kinkis ta oma 797 pilti ja kujukest just Läänemaa muuseumile? Põhjus on lihtne. Too Rootsi kunstnik on tegelikult eestlane ja Haapsalu on tema lapsepõlvelinn.

Maire-Ilon Pääbo sündis Tartus. Tema sünnipäev on 5. veebruaril, sünniaasta on 1930. Isa Max Pääbo oli insener, ema Vida Pääbo-Juse aga kunstnik. Vanemad elasid Tallinnas. Nad olid väga töised ja toimekad. Nii kasvas väike Ilon kolm esimest eluaastat Tartus vanaema hoole all. Siis tõid vanemad ta endi juurde. Tallinnas läks tüdruk esimesse klassi. Kõik oma suved veetis Ilon kas Haapsalus või Narva Jõesuus emma-kumma vanaema juures.

Ilon oli üheksane kui tema vanemad otsustasid lahku minna. Isal oli uus pere. Emal tekkis võimalus sõita Itaaliasse kunsti õppima. Ilon jäi üle. Tema asjad pakiti kollasesse vineerkohvrisse. Tüdruk võttis kohvri ja oma koera Sammeli ning ta pandi Haapsalu poole sõitva rongi peale.

Haapsalus ootasid ees vanaema Julie ja vanaisa Aleksander. Nad olid tema isa vanemad. Nende maja asus otse õigeusu kiriku kõrval. Meri loksus siinsamas. Eemalt paistsid salapärased lossivaremed. Suviti mattusid aiad ning kitsad käänulised tänavad sireliõitesse ja -lõhna. Päevad läbi võis ringi joosta ja mängida, sõprade poole sisse astuda ja nendega koos võileibu süüa. Elu oli vaba, põnev, natuke metsik, aga väikesele linnale omaselt turvaline.

Haapsalus jätkus Iloni koolitee. Tema vanaema oli õpetaja. Tollepärast pidi Ilon õppima iseäranis hästi. Aga see ei olnud sugugi raske. Ilonil kulus palju vaba aega lugemisele ja joonistamisele. Koguni nii palju, et vanaema teda mõnikord laisaks tüdrukuks pidas. Ometi ostis ta lapselapsele piisavalt värvipliiatseid ja paberit. Sina nüüd juba tead, mis sellisest “laiskusest” alguse sai.

Iloni lapsepõlve rikkus ära sõda. Sõdurid lasid maha Iloni koera Sammeli. Seda leina mäletab kunstnik tänaseni. Üks võõrvõim läks, teine tuli. Iloni vanavanemad kartsid, et nõukogude võimu ajal saadetakse nad Siberisse. Paljud põgenesid Rootsi. Ka Iloni isa oli oma perega ära sõitnud. Oma tütart ta kaasa ei kutsunud. Vanaema Julie sai poja peale pahaseks ja saatis tüdruku talle järgi. Iloni tädi Vally elas juba enne sõda Stockholmis.

Nii pakiti jälle kollane vineerkohver. 14-aastane Ilon astus Rohuküla sadamas kaljase “Meritäht” pardale. Merereisist ei mäleta Ilon suuremat midagi. See oli tormine ja hirmus. Rootsis jäi tüdruk kohe kollatõppe ja sattus haiglasse. Ta oli väga üksi, väga õnnetu. Siis lõpuks leidis tädi Vally Iloni üles. Vally oli kunstnik. Nüüd joonistasid nad juba kahekesi. Tüdruk õppis kiiresti rootsi keele selgeks. Iloni isa maksis tema kunstiõpingute eest. Ilon abiellus rootsi mereväeohvitseriga. Neil sündis neli tütart. Oma tütardele ei õpetanud Ilon eesti keelt. Ta arvas, et ei pääse kindlasti enam kunagi kodumaale.

Täiesti juhuslikult läks noor ja algaja kunstnik Ilon just selle kirjastuse ukse taha, kus töötas toimetajana Astrid Lindgren. Lindgren vaatas kaasa toodud pilte. Siis kraamis sahtlist välja oma uue raamatu käsikirja. Et proovigu kunstnik seda joonistada.

Raamat oli “Mio, mu Mio” ja ilmus 1954. aastal. Sealt algas palju aastaid kestnud koostöö ja sõprus. Juhtus nii, et enese teadmata joonistas Ilon Astrid Lindgreni raamatuisse ikka ja jälle oma lapsepõlvelinna. Vaata kasvõi näiteks Ronja lossi ja võrdle seda Haapsalu lossitorniga.

Maailm muutub. Võimatuna näiv saab tõeks. Ilon Wikland külastas oma kodumaad esimest korda 1987.a. Siis oli Eestis ikka veel nõukogude võim. Kunstnikule jäid sõidust väga halvad ja kurvad muljed. Teist korda käis ta 1989. aastal koos sõbranna Astrid Lindgreniga. See oli märksa toredam reis. Kohtuti lastega, avati Wiklandi pildinäitus. Nüüd käib Ilon Wikland päris sageli Eestis ja Haapsalus.

Kui kunstnik otsustas oma tööd Läänemaa muuseumile kinkida, siis arvasid kingisaajad, et neist lihtsalt näitus teha oleks igav. Sündis Iloni Imedemaa idee. Sellel aastal saab Kooli tänava majas küll ainult pilte vaadata. Järgmistel aastatel valmib pööningukorrus Karlssoni toa ja Bullerby köögiga. Õue ehitatakse Kibuvitsaoru Mattiase maja koos salatoa ja salakäiguga. Õue keskele tuleb muinasjutukaev. Vanast aidast valmib tõllakuur, kus on võimalik meisterdada.

2007. a suvel võib Iloni Imedemaal veeta vabalt terve päeva, ilma et igav hakkaks. Aga pilte vaatama võid tulla juba sel suvel.