BULLERBY LAPSED EESTI MOODI

Astrid Lindgreni raamat „Bullerby lapsed“ on üks ütlemata tore lugemine. Selle raamatu põhjal valminud etendust saab näha alates 1. septembrist Eesti Nuku- ja Noorsooteatris.

„Kes selle raamatu ära sodis?” uurib minult väikest kasvu Artur, endal käsi kipsis. Sellist küsimust ma küll ei oodanud. Olin ise kavatsenud Eesti Nuku- ja Noorsooteatri uues lavastuses mängivatele väikestele näitlejatele paar küsimust esitada. Igaks juhuks on mul kaasas mitukümmend aastat vana „Bullerby laste” raamat, mida olin kunagi enda arvates imekaunilt illustreerinud. Ja nüüd siis selline ootamatu küsimus.

Viimaks on nad kõik koos. Kolm tüdrukut ja kolm poissi.

„Minu jaoks on väga kurb, et laval meil teksti ei olegi. Kujutad ette, ainult tantsime!” alustab veidi murelikult Kristofer. Tema mängib laval Bullerby külas Lõunatalus elavat Ollet. Siiani vaikselt istunud kolm tüdrukut lähevad särtsu täis. Üksteise võidu teevad nad Kristofer-Ollele selgeks, kui keeruline oleks suurel laval 600 inimesega publikule rääkida.

„Mina nii õudselt pabistasin enne proove,” usaldab mulle kahe valge patsiga Katariina, kel on lavastuses Vahetalus elava peategelase Liisa roll, „et kas ma ikka saan kõik selgeks. Põhjatalu tüdrukuid Brittat ja Annat mängivad Kertu ja Ella nõustuvad täielikult.

Uurin, kes siis laval üldse räägivad, kui nemad ainult tantsivad. Üksteise võidu antakse täpne ülevaade, mis sügisel mängitavas lavastuses toimuma hakkab. Selgub, et lisaks neile mängivad Bullerby lapsi ka suured näitlejad.

Kõige naljakam koht
Järsku pahvatavad kõik ühekorraga naerma. Naeran igaks juhuks kaasa, kuigi ei saa täpselt aru, mis siin hetkel nii naljakat on. Viimaks luksub läbi naeru Vahetalu Lasset mängiv valge peaga Andreas: „Pisikest Kerstinit hakkab mängima suur habemega näitleja Tarmo Männard!”.
Kristofer-Olle näitab ette, kuidas esimeses proovis kõik välja oli näinud: „Lavastaja tutvustas kõiki ja ütles, et saage tuttavaks, siin on meil väike beebi Kerstin… kes on Tarmo Männard!”. Tüdrukud ei saa ikka veel naerust võitu. „Kõige naljakam koht on siis, kui Kerstin end saapavärviga kokku määrib ja on üleni must,” lõkerdab Ella-Anna. ”Kõige kihvtim on see koht, kus arutatakse, kas väikelastele tohib naha peale anda või ei,” hüüab Artur-Bosse üle kõigi.„Ei-ei, kõige lahedam on ikka see, kui titt on vankris ja hüüab koguaeg hei-hei, hei-hei,“ püüab mind hoogsalt veenda Andreas-Lasse.

No aga kuidas te lava peal tantsida saate, kui lapsevankris istuv habemega Kerstin nii naljakas on? Ja juba asub Katariina-Liisa kavalalt oma nippi avaldama: „ Kui minul tuleb laval naer peale, siis ma hoian naeru põskedes kinni. Vaat niimoodi… Pärast puhun naeru lihtsalt välja. Ja ongi naerutuju läinud!” Lavakogemustega Kristofer-Olle seevastu aga sõnab tõsiselt, et kui laval tuleb naer peale, siis sa lihtsalt ei naera ja kõik. Ja ongi kõik. Vot nii.

Mida proovis tehakse
Enne 1. septembri esietendust tuleb aga peaaegu kaks kuud proove teha. Märkan, et igal Bullerby lapsel on oma tekstiraamat. Nimi ilusasti peale kirjutatud. Seal tekstiraamatus on kirjas kõik, mida igaüks lavastuses ütlema ja tegema peab. Piilun ühte tekstiraamatut, sinna on keegi püüdnud hariliku pliiatsiga hoolega joonistada tantsuskeemi. Püüdlikud ringid ja ruudud ja kaared.
Uurin, mida põnevat proovides tehakse. Selgub, et suurte näitlejatega koos hakatakse proove tegema alles mõne aja pärast. Praegu proovitakse tantse selgeks saada. Ja juba näen, et Andreas-Lassel on midagi tähtsat teatada: „Aga siis, kui hakkame päris näitlejatega koos lavaproove tegema, siis tuleb mu õde mind vaatama!” Peab seejärel veidike hinge ja jätkab veelgi tugevama uhkusenoodiga hääles: „Ta on 12-aastane. Läheb 6. klassi!”
Sellele trumbile pole kellelgi midagi vastu panna. Artur-Bosse tunnistab, et tema on alles kuue ja poole aastane. Teised teatavad veidi julgemalt, et lähevad kas esimesse, teise või kolmandasse klassi. Keegi koguni neljandasse. Siis läheb jutt proovide juurde tagasi.
Tüdrukud selgitavad, kuidas proov välja näeb: „Me teeme seal igasugu mänge. Ja õpime tantse.” „Kõige kihvtim on zombie-mäng!” hõikab Artur-Bosse vahele ja hakkab elavalt ette näitama, kuidas see käib. Katariina-Liisa teeb seepeale patside lehvides Artur-Bossele selgeks, et ei pea alati kõike ette näitama.
Tüdrukud jätkavad: „Põhiline on Kasside tants, sest….” Artur-Bosse on aga taas platsis: „Oma toa tants on ka väga hea!” Tüdrukutel mõõt hakkab täis saama ja ma püüan jututeemat tasahilju mujale juhtida. Pärin, mis on proovides kõige raskem. Andreas-Lasse heidab välkkiire pilgu tüdrukutele, et neist vastusega ette jõuda: „ Siis, kui peab ringi siplema!”
Nüüd ei pea Katariina-Liisa enam vastu ja pahvatab: „Ise sa sipled koguaeg igal pool ringi ja nüüd ütled, et sulle ei meeldi!”
Ja ei saagi enam aru, kas väikesed näitlejad on hakanud mängima katkendit „Bullerby lastest” või mis… Igal juhul on kindel, et septembrikuus ja oktoobrikuus saab Eesti Nuku- ja Noorsooteatri õuesaalis selle järele kontrollida!