EESTI VABARIIGI SÜNNIPÄEV

Eesti Vabariigi sünnipäev ehk aastapäev ehk iseseisvuspäev on sulle hästi teada — 24. veebruar. Soome iseseisvuspäev on 6. detsembril, Läti Vabariigi aastapäev on 18. novembril, Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäev on 4. juulil. Eesti Vabariigi sünnipäeval ei minda tööle ega kooli, vaid hommikul Vabaduse väljakule paraadile. Päeval viiakse ausammaste ja mälestusmärkide juurde pärgi ja peetakse kõnesid. Õhtul toimub riigi sünnipäevapidu — presidendi vastuvõtt, kuhu on kutsutud külalisteks tuntud ja tähtsaid inimesi. Enne 24. veebruari aga peetakse koolides aktusi, eteldakse isamaalisi luuletusi.

Sel aastal saab Eesti Vabariik 90-aastaseks. Päev, mil kuulutati välja Eesti Vabariigi sünd, oli 24. veebruaril 1918. aastal.

Eestlased on üks vanimaid rahvaid Euroopas, vanem kui tänapäeva suurrahvad prantslased, inglased ja sakslased, kuid kuni aastani 1918 ei olnud neil iseseisvat riiki. Kuni selle ajani olid nad, alates Vabadusvõitluse lõpust 1227. aastal, kuulunud teiste riikide ja võõraste valitsejate võimu alla. Kord Saksa ristirüütlite, kord Rootsi kuninga, kord Taani kuninga, kord isegi Poola kuninga, kord Vene tsaari võimu alla. Ja seda mõnigi kord näiteks nii, et samaaegselt kuulus Tallinn Rootsile, Tartu Poolale, Saaremaa aga Taanile.

Kuidas saabus päev, mil eestlased võisid välja kuulutada omaenda riigi? Selle saabumises mängis tähtsat osa 1914. aastal Euroopas puhkenud Esimene maailmasõda. Peaaegu terve Euroopa oli sõtta haaratud, sealhulgas Tsaari-Venemaa, mille koosseisu kuulus tol ajal ka eesti rahvas. Tsaaril ei läinud sõjas kuigi edukalt, ta alamad hakkasid nurisema ja kukutasid ta võimult. Kasutades ära olukorda, et tsaari enam polnud, asusid eestlased endale suuremaid õigusi nõudma, kuulutades lõpuks 1918. aastal välja oma vabariigi.

Kuid vastloodud vabariiki tuli kohe ka kaitsma asuda. Venemaad oli vahepeal hakanud valitsema uus võim, mis ei tahtnud midagi kuulda Eesti Vabariigist. Meie piiri taha koondus Vene sõjavägi, et eestlaste maa taas Venemaaga liita. Peagi marsiti riiki sisse, kiiresti vallutati Narva, Võru, Valga, Rakvere, Tartu… Enne, kui eestlased jõudsid tõsist vastupanu osutada, olid vaenlase väed juba 35 kilomeetri kaugusel Tallinnast. Noore vabariigi lõpp paistis käeulatuses.

Kuid siis olukord muutus. Eestis koguti kokku oma sõjavägi, mis asus vastupealetungile. Vaenlasi oli rohkem kui eesti sõdureid, kuid see ei lugenud midagi. Eestlased, kellele tuli vabatahtlikult appi ka soomlasi, võitlesid nii suure innuga, et lõid vaenlase oma riigist välja. Venemaa oli sunnitud eestlastega rahu tegema. Eesti ajaloos tuntakse seda sõda Vabadussõja nime all ja selles osalenutele on üle maa püstitatud hulgaliselt mälestusmärke.
Igal vabariigi aastapäeval — ja mitte ainult siis — tuleb mõelda ka nendele kangelaslikele sõduritele, kes noore riigi iseseisvust kaitsesid. Ilma nendeta poleks Eesti Vabariik elanud aastasekski.