Aino Pervik: raamatud mäletavad unustatud asju

Aprillikuu ei ole ainult naljakuu, vaid ka lasteraamatute kuu. 2. aprillil tähistab kogu maailm rahvusvahelist lasteraamatupäeva.
Sellel päeval on kombeks, et üks tuntud lastekirjanik kirjutab läkituse, mis saadetakse kogu maailma lastele. Tänavu on selle läkituse kirjutanud Tähekese hea autor Aino Pervik, kelle raamatuid on lugenud küll vist iga Eestimaa inimene. Täheke esitas tähtsal puhul lastekirjanikule mõned küsimused.

Aino Pervik, kirjutate oma läkituses sellest, et raamatud võivad mäletada asju, mille inimesed on juba ära unustanud. Mis te arvate, kas see kehtib ka teie enese kirjutatud raamatute kohta?

Loomulikult! Juba on natuke vanaks jäänud „Paula elu” sarja raamatud, millest kõige esimene ilmus kümme aastat tagasi. Kümne aasta eest ei olnud lastel nii palju mobiiltelefone kui praegu. Paulal ja Joosepil oli hoopis korvipost.

Kas lasteraamatuid on kerge või raske kirjutada?

Minul on lasteraamatuid kerge ja armas kirjutada.

Miks peab üldse raamatuid lugema?

Raamatuid peab lugema kõigepealt kasvõi selleks, et harjutada lugemist. Kes on kehv lugeja, sellel läheb palja lugemise peale nii palju aega ja vaeva, et raamatu põnevad sündmused ei jõuagi kohale. Kes aga korralikult lugeda oskab, see tunneb raamatute lugemisest suurt mõnu. Lugemine on väga hubane.

2. aprillil on ühtlasi ka muinasjutuvestja Hans Christian Anderseni sünnipäev. Kas teie ka lapsena Anderseni muinasjutte lugesite?

Minu lapsepõlv möödus sõja ajal. Uusi raamatuid peaaegu ei ilmunudki, mina aga armastasin hirmsasti lugeda. Lugesin kooli raamatukogu mitu ja mitu korda läbi. Ja loomulikult olid seal ka H. C. Anderseni muinasjutud, mida ma väga armastasin. Kõik tuntud lood: „Pöial-Liisi”, „Väike merineitsi”, „Metsluiged”, „Lumekuninganna” ja oh, neid oli ju nii palju! Aga oli veel üks Anderseni muinasjutt, mis on vähem tuntud: „Väikese Iida lilled”. See oli lausa eraldi raamat, ja oli üks mu kindlatest lemmikutest. Seal on juttu väikese Iida lillekimbust, mis on vaasis juba närtsima hakanud. Iida sõber üliõpilane räägib, et lilled on lihtsalt väga väsinud, sest käivad öösiti palees ballil tantsimas.

Milline peab olema üks hea lasteraamat?

Hea lasteraamat peab olema hubane ja põnev ja arusaadav. Kurb võib olla, kuid lõpp peab olema kindlasti õnnelik. Ei tee paha, kui seal ka natuke nalja saab.

Palun soovitage Tähekese lugejatele mõnda head raamatut!

Alustada võiks muinasjuttudest. „Tuhkatriinu”, „Hunt ja kolm põrsakest”, „Vaeslapse käsikivi”. Palju, palju muinasjutte! Lugema peaks ka luuletusi, nagu näiteks Ellen Niidu ja Leelo Tungla luuleraamatuid. Ellen Niidu „Karud saavad aru” – mis võiks veel parem olla! Ja kindlasti peab lugema Andrus Kivirähki jutte „Kakast ja kevadest”!

Aino Perviku läkitus kogu maailma lastele

Raamat mäletab

„Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.”
Seda lauset teavad minu kodumaal Eestis peaaegu kõik inimesed peast. Nii algab üks raamat. Raamatu pealkiri on „Kevade”, mis ilmus 1912. aastal ja selle on kirjutanud Eesti kirjanik Oskar Luts (1887–1953).

„Kevade” räägib ühe väikese kihelkonnakooli laste elust 19. sajandi lõpu Eestis. Oskar Luts kirjutas oma koolipõlvest. Arno ongi õieti Oskar Luts ise lapsena.

Teadlased uurivad vanu dokumente ja kirjutavad nende järgi ajalooraamatuid. Ajalooraamatud räägivad sündmustest, mis on kunagi toimunud. Ent ajalooraamatutest ei saa päriselt aru, kuidas vanadel aegadel hariliku inimese elu käis.

Juturaamat mäletab ka selliseid asju, mida ajaloodokumentidest ei leia. Näiteks seda, mida mõtles Arno-sugune poiss, kui ta üle saja aasta tagasi koolis käis. Seda, millest lapsed tollal unistasid, mida kartsid ja mis neile rõõmu tegi. Raamat mäletab ka laste vanemaid, mäletab, missugused nad oleksid tahtnud olla ja millist tulevikku oma lastele soovisid.

Muidugi võib ka praegu kirjutada raamatuid vanadest aegadest ja need on tihti vägagi põnevad. Kuid päriselt tänapäeva kirjanik kaugete aegade lõhnu ja maitseid, hirme ja rõõme ikkagi ei tunne. Ta teab juba, kuidas kõik edasi läks ja kuidas vana aja inimeste tulevik kujunes.

Raamat mäletab oma kirjapanemise aega.

Charles Dickensi raamatutest saame teada, kuidas päriselt tundus ühele poisile elu Londoni tänavatel 19. sajandi keskel, kui Oliver Twist seal ringi liikus. David Copperfieldi silmade läbi (aga need olid ju Dickensi enese täpselt kaasaegsed silmad!) näeme meiegi igasuguseid tüüpe, kes 19. sajandi keskpaigas Inglismaal elasid, millised olid nende suhted ja mis mõtete ning tunnete järgi need suhted kujunesid. Sest David Copperfield ongi üsna paljus Charles Dickens ise. Dickens ei pidanud midagi välja mõtlema, ta lihtsalt teadis.

Raamatust saame teada, mis tunne oli Tom Sawyeril, Huckleberry Finnil ja nende sõbral Jimil 19. sajandi lõpul mööda Mississippi jõge sõites päriselt, kui nende seiklustest kirjutas Mark Twain. Kirjanik, kes põhjalikult tundis kõike seda, mismoodi tol ajal inimesed üksteisest arvasid, sest ta elaski ju nende inimeste keskel. Ta oli ise üks nendest.

Kõige tõelisemalt räägivad vanade aegade inimestest kirjandusteosed, mis on kirjutatud just neil aegadel, mil need vana aja inimesed elasid.

Raamat mäletab.