LINNULOOD: Luik Kirjutiib lendas lõunasse

„Lähme luikedele saia viima,“ nurub mu tütar Aotäht. Mõned aastad tagasi tuli meie koduranda Peipsi ääres üks ilus kühmnokkluik, selline punase noka ja suure musta nokakühmuga, kolmeaastasest lapsest suurem, ilus, valge lind. Sel luigel oli üks tiib veidi hallikirju ja nii saigi ta nimeks Kirjutiib.

Kirjutiib võttis saia peaaegu meie peost. Ühel päeval nägime, et tema jala küljes oli metallist rõngas. Rõngal olevate numbrite järgi saime teada, et ta on märgi jala külge saanud eelmisel talvel Lätimaa pealinna Riia lähedal, kus rahvas luiki talv läbi toidab.

Käisime Kirjutiivale saia viimas iga päev. Vahepeal tulid Põhjalast kollasenokalised luiged, veidi suuremad, sirge kaelaga laululuiged ja pisemad, kaardus kaelaga väikeluiged. 70 lindu laulis imekauneid luigeviise. Kirjutiib ujus neile lähemale ja ajas kurjalt susisedes ning tiibu plaksutades laulvad luiged parimatest penikeelte paikadest minema.

Ühel hommikul oli kuulda järvel valjuhäälset luigejuttu. Nägime, kuidas luigerivid lendasid sinise lumepilve taustal lõunasse. Kirjutiib, see „tumm“ luik, aga jäi (päris tummad kühmnokk-luiged siiski ei ole, vaikselt omaette seletavad nemadki). Järvele tekkis jää. Jätsime saiaportsud harvemaks ja lugesime muinasjuttu inetust pardipojast – seda, kuidas üksijäänud luigenooruk jäässe külmus.

Õnneks oli Kirjutiib ühel hommikul kadunud – loodame, et ta jõudis Lätti või Leetu või veel mõnele lõunapoolsemale maale talvituma.
Nii ongi, et kui tahame ka kevadel imeilusaid valgeid kühmnokk-luiki näha, siis ei tohi me neid sügisel poputada. Saianuumal linnud muutuvad laisaks ja paksuks ning ei suudagi ühel hetkel enam lennata.

Eestimaa talv kaanetab veekogud, luige toiduks on aga juurikad vee all. Saia, vilja ja porganditega ületalve hoidmine nõuab suurt hoolt ja visadust ning pole mõtet muuta suurt hulka metsikuid linde inimeste hoolest sõltuvaks.

Seega nüüd, sügisel tasub saiatükk jätta pigem leivakasti ja käia lahkuvatele luikedele lehvitamas. Iseasi on see, kui näete talvel hädasolevat luike – siis kulub saiatükk ära küll, kiirestikülmuva porgandijupi kõhus soojendamiseks kulutab luik aga liiga palju energiat.

Ka talvel tasub suurte lindude eest hoolitsemine jätta pigem looduskaitsemeeste hooleks. Seda enam, et rannas saiatükki lunivad luiged on vahel nälja ja liiga üksteise ligi elamise tõttu päris kurjad ning võivad pisikesele lapsele ohtlikud olla.

Aga kindlasti tasub praegu välja otsida haamer, naelad ja lauajupid ning meisterdada oma aknale linnusöögimaja. Pisikeste tihaste toitmine on tänuväärne ja põnev tegevus.