SEL NÄDALAL TALLINNA LOOMAAIAS: Mängulembesed hallhülged
Hallhülged elavad kõikjal Atlandi ookeani põhjapoolses osas ning sellega ühenduses olevates meredes, mille hulka kuulub ka Läänemeri.
Läänemeres kohtab hallhülgeid kõige enam mere kesk- ja põhjaosas. Isasloomad võivad kaaluda kuni 300 kilo ja on kuni 3 m pikad. Emasloomad on väiksemad. Iseloomulikuks tunnuseks on pikk, isastel pisut kongus koon. Olenemata värvusele viitavast nimest, esineb sageli peaaegu musti või kollakaspruune isendeid.
Toituvad kaladest, vähkidest ja limustest. Mõnikord napsavad söögipoolist ka kalameeste võrkudest, kuhu võivad end kinni mässida ning seejärel uppuda. Toitu püüavad hülged kuni 70 meetri sügavuselt veest, päevane kogus on 5 kilo ringis. Vahele jäävad mõned söögivabad päevad. Loomad võtavad ette pikki rändeid üle kogu Läänemere, kuid kevadtalvel naasevad tagasi kindlatesse sigimispiirkondadesse.
Emasloomade eluiga ulatub 40, isasloomade eluiga aga 30 aastani.
Vastupidiselt teistele vees elavatele imetajatele, vaaladele ja delfiinidele, poegivad hallhülged maismaal, tavaliselt väikestel laidudel veebruaris-märtsis. Pojad on sündides karvased ja üleni valged, mis on lume taustal hea kaitsevärv vaenlaste eest. Vastsündinud pojad kaaluvad kuni 15 kilo ja hakkavad kohe juurde võtma, iga päev umbes 2 kilo. Hülgeema piim on kuni 60%-lise rasvasisaldusega. Kuu aja möödudes, peale imetamise lõppu, vahetub titekarv ja pojad hakkavad vees iseseisvalt toituma. Hüljestele liiga lähedale minna ei tasu, sest nad võivad hammustada, eriti kui tegu on pojaga emasloomaga.
Hallhülgel Läänemeres looduslikud vaenlased puuduvad. Suurimaks vaenlaseks on inimene. Eesti rannikualadel on läbi aegade kõrgelt hinnatud hülgerasva, ka kalapüügiriistade lõhkumise tõttu on hülgeid ohtralt hävitatud. Praegu hülgejahti enam eriti ei peeta. Loomi ohustab eelkõige elukeskkonna reostumine. Hülgesse kui toiduahela lõpplülisse kogunevad elukeskkonna ohtlikud ja toksilised ained. Õlireostus põhjustab hüljestel tugevaid hingamisraskusi, samuti nina-, kõrva- ja kurgukahjustusi. Ka kliimasoojenemine ei soosi hallhülge arvukust – jääkatte vähenemine sunnib hülgeid minema maismaale, kus nad on kerge saak kiskjatele.
Läänemeres elavaid hülgeid on varustatud GPS-seadmega. Kuna hüljes ajab karva kord aastas, siis iga aasta läheb aparaat kahjuks kaotsi. Küll aga on hülgeuurijad teada saanud nii mõndagi põnevat loomade liikumise kohta. Ühel hülgel oli näiteks komme liikuda kahe lesimiskoha vahel, mis asusid teineteisest 70 km kaugusel. Hüljes läbis vahemaa otsejoones ja ühe päevaga.
Tallinna loomaaias elavad neli hallhüljest, kaks poissi ja kas tüdrukut, väikseimat hüütakse Pöial-Liisiks. Nad hullavad vees ja uudistavad külastajaid või puhkavad basseiniserval. Vahel mängivad nad ka palliga. Kogu aeg aga palli neil käepärast ei ole – lapsedki tüdinevad mänguasjadest, nii ka loomadel kaob ajapikku mänguasja uudsuse võlu.
Omamoodi vaatepilt on hüljeste toitmine. Ninad põhjas, tagumised loivad veepinnal – nii nad oma maiuspalasid, milleks enamasti on räimed, taga ajavad. Toidupala allaneelamiseks tulevad hülged üldjuhul veepinnale tagasi. Kunagi elas loomaaias aga hallhüljes, kes oli nii pirtsakas, et sõi ainult lõhet. Mõne aasta eest läbi viidud küsitluse käigus selgus, et hülged on loomaaias laste lemmikud.
Alates 27. märtsist 2007 toetab loomaaia hallhülgeid Eckerö Line.
