SEL NÄDALAL TALLINNA LOOMAAIAS: Üliharuldased keerdsarvkitsed
Haruldase tadžiki markuuri e. tadžiki keerdsarvkitse (Capra falconeri heptneri) looduslik leviala asub Kesk-Aasia mäestike nõlvadel, harva kõrgemal kui kolm kilomeetrit merepinnast. Talvel võib neid kohata ka stepi- ja kõrbevööndis. Eelkõige meeldivad neile siiski kaljud ja järsakud.
Kitslastel on omapärased näärmed. Näärmete nõre lõhn, inimese jaoks kitse/soku hais, kannab loomadele vajalikku infot. Soku järgi lõhnav keerdsarvkits kuulub kindlasti kitsede, mitte lammaste hulka. Lambad lõhnavad ainult kasuka järgi.
Keerdsarvkitse lähestikku kasvavad sarved on suunatud ülespoole. Sarved on spiraalselt keerdunud - vasak sarv vasemale poole, parem paremale poole. Emaste isendite sarvedel on 1-2 keerdu, sokkude uhked kolme ja enama keeruga turniirirelvad võivad aga olla ka üle 60 cm pikad.
Sokud on varustatud suure ja koheva kaela- ja rinnalakaga. Valge rinnalaka taustal paistab kaugele silma võimas pikk ja süsimust habe. Kitsed ja noored on hallikad ning lakata. Keerdsarvkits on suur loom, tema õlakõrgus ulatub meetrini. Emaste kehakaal on kuni 60 kg, isased võivad olla poole raskemad.
Nad toituvad rohttaimedest, põõsaste lehtedest ja võrsetest, kuid söövad hea meelega ka taimede juuri.
Täiskasvanud sokud hoiavad enamjao aastast kitsedest eraldi. Vaid sügisesel jooksuajal ja talvel moodustuvad mitmekümnepealised segakarjad. Kevadel aprillis-mais sünnib 1–2 talle. Eluiga ulatub 12-13 eluaastani.
Markuurid on kogu levila ulatuses väljasuremisohus. Looduses on tadžiki markuure alles kõigest mõnisada isendit. Kriitilise olukorra põhjuseks on küttimine nii liha, uhkete keerdsarvede kui ka
maos leiduva müütiliste raviomadustega kõva kamaka - besoaari - kõrge turunõudluse tõttu.
Saatuslik oletus, et markuur sööb madusid, õhutab tema salaküttimist. Kaugelt vaatajale võivad kidurad ja usjad oksad, millest markuur toitub, tõesti mao mulje jätta. Valearvamust soosib veelgi asjaolu, et nende elupaikades on tihti rohkelt roomajaid. Ka nimi „markur“ tähendab otsetõlkes „madudesööjat“. Tegelikkuses see siiski nii ei ole.
Markuuride ja ka teiste kitslaste ning antiloopide maos moodustuvad allaneelatud karvadest, liivateradest ja seedimata toiduosakestest kõvad kivitaolised moodustised, mida nimetatakse besoaarideks. Looma maos täidavad nad tähtsat rolli toidu peenestamisel. Inimesed on besoaarile omistanud imepäraseid raviomadusi - „kivi“ , mis asub madusest toituva soku maos, peab ju ometigi imeline olema! Veel usutakse, et mida rohkem on sarvedes keerde, seda rohkem madusid on sokk söönud. Nii ongi inimene hävitanud kõige väärtuslikumad loomad, täisjõus tugevad sokud, ja viinud ühe liigi hävimiseni. Markuur on kogu maailmas kaitse all - ta on kantud rahvusvahelisse punasesse raamatusse.
Tallinna loomaias asub liigirohkuselt maailmas esikohal olev kaljukitsede ja mägilammaste kollektsioon – alpinaariumis saab näha 11 liiki kaljukitsi-mägilambaid, lisaks lakklambaid, goraleid ja takineid loomaaia vanemas osas.
Igal kevadel sünnivad tallekesed karja täiskasvanud keerdsarkitsede emasloomadel. Peale poegimist hakkab ema talle kohe hoolikalt lakkuma, et vastsündinu lõhn kiskjateni ei jõuaks. Lakkumine toimib ka massažina ja omavahelise sideme loomisena. Ülejäänud kari on esialgu delikaatselt eemal.
alati ohtude suhtes valvel olema.
