SEL NÄDALAL TALLINNA LOOMAAIAS: Aplad müksajad kannuskilpkonnad

Aafrika kannuskilpkonn (Geochelone sulcata) on maailmas suuruselt kolmas maismaakilpkonn ja suurim mandril elav kilpkonn. Temast suuremad on Galapagose ja Seishellide saartel elavad maismaakilpkonnad. Kannuskilpkonna looduslik levila asub Kesk- ja Põhja-Aafrika kuivades piirkondades.

Kannuskilpkonn on ainus kilpkonnaliik maailmas, kes on täielikult kohastunud eluks maapinnal. Nende liivakarva kilbid on heaks kaitsemaskeeringuks. Jäsemete eesosas on neil paksud tugevad naastud.

Kannuskilpkonnad on võimelised täielikult kilbiste vahele peitu pugema. Isaste seljakilbi pikkus võib ulatuda kuni 90 sentimeetrini, kaal 100 kiloni. Emased kasvavad kuni 60 kg raskuseks. Noored kannuskilpkonnad on kollakamad kui täiskasvanud.

Kannuskilpkonnad on taimtoidulised ehk herbivoorid, toitudes enamasti rohelistest taimedest. Nad suudavad olla joomata mitu nädalat, kuid vee juurde pääsedes võivad juua korraga kuni 15% oma kehakaalust.

Maitsmine, kompimine ja haistmine on kilpkonnadel hästi arenenud. Loom tunneb väikseimatki kilprüü puudutust. Seevastu kuulmine on viletsapoolne.

Uinakut kannuskilpkonnadel ei esine. Palavatel päevadel veedavad nad aega endakaevatud niisketes urgudes.

Kilpkonnad on olnud aegluse sümboliks – see kehtib küll vaid maismaakilpkonnade kohta.

Tallinna loomaaia elevandimajas elavad Odie, Artur, Villu ja Lotta-Aleksandra. Odie ja Artur on hea isuga suured, üle 12 kilo kaaluvad loomad. Ometigi on nad alles väikesed, arvestades täiskasvanud kilpkonna suurust. Kausitäis lehtsalatit kaob minutitega. Samuti maitsevad neile õunad. Aedikus võib näha, kuidas nad üksteist müksivad ja üksteisest üle turnivad. Kui loomaaia töötaja aedikusse toimetama läheb, näiteks süüa viima või koristama, võib ta nende sõbralikust müksust jalale sinika saada.