Vaatamata suurele kehamassile suudavad nad joostes arendada kiirust kuni 65 km/h. Võrdle: 2008. aastal 100 m jooksus maailmarekordi püstitanud Usain Bolti kiirus oli 37,5 km/h.

Rohusööjad piisonid söövad heina, samblikke ja oksi. Talvel suudavad nad toitu välja kaapida kuni meetripaksuse lumekihi alt. Kord päevas külastavad joogikohta, talvel vee puudumisel limpsivad lund.

Põhja-Ameerikas Yellowstone’i rahvuspargis on talv nii karm, et temperatuur langeb kuni -40°C. Piisonid on kohanenud külmas kliimas hakkama saama, tänu paksule ja tihedale karvale kulub kehasoojuse hoidmiseks vähem energiat. Kui lumekiht muutub liiga paksuks, võetakse ette rändeid kõrgemale kaljudele. Ameerika piisoni hiilgeaegadel ulatusid karjade ränded kuni 700 km-ni. Praegu elavad ameerika piisonid eravaldustes, loodusparkides ja kaitsealadel. Kõige suurem piisonite populatsioon on Ameerika Ühendriikides, järgneb Kanada.

Lumised Eestimaa talved on mänginud vingerpussi nii loomaaia piisonitele kui talitajatele. 2009. aasta hilissügisel sündinud euroopa piisoni vasikal paistsid hommikul lume seest välja ainult kõrvad, nii et talitajatel tuli esialgu nuputada, kas tegemist on koera või mõne muu loomaga.

Tallinna loomaaias elavad ameerika piisonid oma igapäevast rahulikku elu. Aedikust võib leida suure isaslooma Kartese, Karla, Klaara ja tema ema Luli, ning noorima, Lucra, eelmise aasta 13. novembril sündinud piisonipreili. Kokku on ameerika piisoneid aedikus kümme. Üks piisonitest suudab kogu seltskonna galopeerima panna. Enamasti lasevad nad siiski rahulikult heinal hea maitsta. Kuna piisonid, eriti veel noorloomad, on loomult üsna uudishimulikud, tulevad nad mõne aja pärast külastajaid uudistama. Tuleb lihtsalt natuke aega varuda ja lasta loomal endaga harjuda.