SEL NÄDALAL TALLINNA LOOMAAIAS: Krutskeid täis pruun-harjasvöölased
Pruun-harjasvöölane (Chaetophractus villosus) on ainus tänapäeva imetaja, kelle selga katavad luukilbised. Seljakilbis, teise nimega karapaks, koosneb 18 kilbisest, millest 7-8 on liikuvad.
Seljal on hõredad üksikud karvakesed, jäsemetel on karvu rohkem. Kuni 3 kilo kaaluva pruun-harjasvöölase üldpikkus on kuni 44 cm, sellest saba umbes 11 cm.
Looduslikult asustavad rohkem öise aktiivsusega loomakesed Argentina, Boliivia, Tšiili ning Uruguai tasandikke. Päevasesse leitsakusse ajab neid tavaliselt nälg või ootamatu oht.
Omades suurepärast haistmist, otsivad nad pinnasest putukaid ja nende vastseid, mõnikord maitsevad ka raipeid ning pehmeid taimeosi. Pikkade küünistega tugevad käpad võimaldavad suurepäraselt maad kaevata, pika keelega on hea saaki pinnasest kätte saada.
Kuigi pruun-harjasvöölased on imetajatele omaselt püsisoojased, ilmneb nende puhul väike erisus. Nimelt langeb magamise ajal looma kehatemperatuur. Et see üleliia ei langeks, hakkab vöölane ennast magades sooja saamiseks väristama. Loomaaias, kus ohtu ei ole, magavad nad tihti hoopis omapäraselt – kõht ja jalad taeva poole.
Pruun-harjasvöölane on ainuke loom, kes kannab edasi leepra ehk pidalitõve pisikut.
Tallinna loomaaias elavad oma igapäevast elu seitse vöölast, neist kuus elevandimajas ja üks väikeses troopikamajas. Noorim neist, Käbe, on saanud nime Nõmme loodusmaja perenaiselt, sest Käbe isa Nuhvik elab Nõmme loodusmajas.
Aegade jooksul on loomaaias ka vöölastega naljakaid ja tragikoomilisi olukordi ette tulnud. Aastaid tagasi toodi loomaaeda esmalt üks isane, mõne aja pärast aga veel teinegi. Nad pandi elama ühte aedikusse, kuni ühel hommikul avastasid loomaaiatöötajad aedikust veel ühe tegelase. Esimene üllatus ja hämmeldus – mis loom see on, kust ta tuli – asendus üsna pea suure rõõmuga. Nagu arvata võib, oli tegemist pisikese vöölasebeebiga. Talle pandi nimeks Dillo. Dillo suutis talitajaid aga veelgi üllatada. Kuna on teada, et vöölased oskavad ujuda, lasti Dillo kääbusjõehobude sisebasseini, sellal kui kääbusjõehobud olid õues. Dillo aga hakkas hoopis uppuma. Kiirelt otsiti välja reha ja muud käepärased abivahendid, et vöölane ära päästa. Õnneks aga ujus Dillo ise kaldale. Tal lihtsalt kulus ujumisliigutuste käppasaamiseks veidi aega.
Tallinna loomaaia vöölased on üsna iseteadlikud – kui nad on midagi otsustanud, üritavad nad seda järjekindlalt läbi viia. Vöölaste turvarüü on sakilise servaga, et looduslikel vaenlastel oleks võimalikult raske neid urgudest välja sikutada. Loomaaia puuris ronivad nad sageli radiaatori vahele ja nende kättesaamine pole sugugi kerge ettevõtmine. Kord aga ronis üks vöölane vatijopi sisse põõnama ja tegi seda nii korralikult, et tema kättesaamiseks tuli jopp katki lõigata.
Pruun-harjasvöölastele meeldib väga sooja duši alla mõnuleda, kui neile seda võimaldada.
Loomaaias elab ka pruun-harjasvöölane Remondo. Ta sündis ajal, mil elevandimajas käis suur remont ja mürarikkas ehitus. Sellele vaatamata kasvas Remondost üks nobe, uudishimulik ja tasakaalukas poiss.
Püünsi Kool sai oma hoolealuseks pruun-harjasvöölase nimega Heinrich.
Loomaaias on pruun-harjasvöölasele võimalik hakata vaderiks, tema aastase toidulaua maksumus on 125 eurot. Lisainfot leiab loomaaia koduleheküljelt.
