Võromaa ja Idamaa
Idamaa mehed ütlesid Võromaa mehele selges idamaa keeles nõnda:
„Tere! Meie oleme Idamaa mehed kaugelt Idamaalt ja meil on mure!“
„Tere!“ vastas Võromaa mees selges võro keeles ja mõtles ise samal ajal nii:
„Kae, määntse' võõra' inemese'! Hiussit olõ-õi pään. Tiiä-äi, midä nää' tahtva'!“
„Meil on selline mure,“ ütlesid Idamaa mehed, „et meie tahaks endile ühte sellist toredat sõna, mida enese ette mõnus igal pool pomiseda oleks. Kas teil on mõni selline?“
„Om!“ vastas Võromaa mees kähku, et mitte rumalana paista. Küll pärast jõuab pikemalt aru pidada.
„Om? Om! Oi, see on küll tore sõna!“ ütlesid idamaa mehed. „Aitäh!“
Idamaa mehed kummardasid viisakalt ja rändasid Idamaale tagasi. Tee peal kordasid nad kogu aeg Võromaa mehe toredat sõna ja julgesid nüüd juba ka ise üht-teist välja mõelda. Lõpuks said nad kokku sellise lause: OM MANI PADME HUM! Kaugel Idamaal pomisetakse ja lauldakse seda lauset tänapäevani hea meelega. Sellest on saanud püha lause ehk mantra.
„Tiiä-äi, kiä naa' olliva' ja midä tahtsõva'?“ mõtles Võromaa mees ja sasis oma pikka habet. „Ja hiussit näil kah olõ-õs. Pää' olliva' nigu muna'. Vai nigu seo mägi tan.“
Nii saigi Võromaa kõige kõrgema mäe nimeks Munamägi.